Mõttevahetus

JJ-STREET LEGENDAARSE TÄNAVATANTSUKOOLI EESTVEDAJA JOEL JUHT VÕTTIS AJA MAHA RESTORANIS NIPERNAADI 

Just äsja nädalavahetusel suure lõppfinaaliga Nordea Kontserdimajas kulmineerunud JJ-Street tänavatantsukooli meeskonna iga-aastaselt korraldatav Baltic Sessioni (BS) tänavakultuurifestival on nüüd läbi. Võib öelda, et suured ja pikad ettevalmistused, lisaks tiimikaaslaste magamata ööd ja hilised andunud õhtutunnid tööd vihtudes, tegid teist aastat järjest midagi enneolematut – võistlushoone ähvardas rahvahulga tõttu rebeneda ja paljud huvilised pidid jääma koguni ukse taha, sest juba päevi enne üritust müüdi läbi kõik piletid, pluss metsiku kiirusega kahanesid soovijate tungival palvel müüki paisatud lisapiletid.

Nüüd on aeg teha paus, seedida vapustavat kingitust eestimaalastele, mis ilmselt veel tegijatele endalegi päriselt kohale ei jõua, et nad millegi niisugusega taas hakkama on saanud. Mõnusamaid ajaveetmisviise on kahtlemata seltskondlik õhtusöök, seega polnud restoran Nipernaadi meeskond sugugi kade ja perenaine Heli Lillepalu kutsus JJ-Street tänavatantsukooli esindajad toiduelamusi saama.

Vestlusringis osalesid Lenel Karu, kes on tantsukooli pressiesindaja ning treener ja Joel Juht, kes on BS peakorraldaja, tantsukooli juht ning asutaja. Kuid mitte selleks ei kogunenud rahvas sel korral, et jätkata jutte äsja lõppenud sündmuste teemal, vaid et võtta veidikeseks aeg maha, vestelda elust-olust ning muidugi ka gastronoomiateemadel.

Kuidas tavaliselt oma vaba aega sisustate? Kas pärast tööpäeva lähevad n-ö uksed selja tagant kinni ja "aidaa!" või võtate ka ühiselt midagi ette?

Lenel: JJ-Streeti seltskond on nagu suur pere - tantsime, töötame ja lõbutseme koos. Juba suur ühisosa igapäevastest tegemistest on asjad, mis pakuvad lõõgastust ja rõõmu. Oleme palju koos, aga teisiti ei saakski energia olla järjepidevalt nii võimas.

Viimati võtsime koos ette humoorika ja samas ekstreemse päeva, s.t ajasime tiimi kokku ning pidasime maha mõnusa paintballi lahingu. Meie elustiil on nii aktiivne ja mitmekülgne, et see lausa nõuab uute asjade katsetamist ning ühtlasi on see inspireeriv.

Joel: Tants, noorsootöö, asjaajamised, korraldamised, hobi ja palju muud, see kõik on omavahel nii põimunud, et ongi mu elu. Üks hetk tekkis missioonitunne ning tahtmine noori aidata, nendega tegeleda, olla toeks, sest mul tekkis äratundmine, et ettevõtmise taga on tunduvalt suurem energia ning võimalused, kui oskasin arvatagi ja kui sellised asjad, mille kaudu saab teisi inimesi aidata, tulevad kätte justkui loomulikul moel, on otsekui vastutustundetu mitte neid rakendada. Esialgu hakkasin tantsima ju vaid seepärast, et meeldis ja otsisin kaaslasi, et oleks lõbusam. Nüüd aga olengi oma õpilastega, kolleegidega, partneritega jne pidevalt koos, seega sellist asja nagu uks kinni ja aidaa ei ole olemas!

Teie sportlikku elustiili läbi tantsu võib pidada tervislikuks ja see on väga IN, aga mis arvate näiteks toitumise osas, kas on olemas äratuntavad trendid, mille järgimine on hetkel populaarne?

Lenel: Arvan, et trendikas on praegu maheteema, mille väljavaateks on rikastada oma igapäevast toidulauda erinevate kasulike vitamiinirikaste toitudega. Maalähedaste toitude populaarsus suureneb ning seda võib nimetada üheks trendiks küll. Oluline on trendide puhul just see, et suund ikka endale ka sobiks ja meeldiks.

Joel: Püüan vältida seda, mis on ebatervislik ja olen pannud tähele tõesti, et seda teevad ka teised üha rohkem. Olen võimalusel hakanud vältima suhkrut, soola, ülirasvaseid ja ka ületöödeldud asju jne. Näen meelsasti oma taldrikul tasakaalustatud toitu ja palju rohelist.

Mulle väga meeldis kunagi napoleonikook, aga kui lõpetasin suhkruga liialdamise, siis üks hetk, kui jälle üle pika aja koogi kallale asusin, avastasin, et ei maitsegi enam! Joon võimalikult palju suhkrusisalduseta jooke, eelistan vett.

Võib üldiselt öelda küll, et maalähedus ja maheteema on kogumas populaarsust laiemalt. Ju siis on inimesed saanud tervisest teadlikumaks ja hoolivad endast rohkem.

Mille järgi oma koduse toidulaua katate?

Lenel: Koduse toidu valikul on oluline kindlasti värskus, kvaliteet ning mitmekesised maitsed. Oluline on teada, et igas portsjonis sisaldub keha jaoks kõik vajalik ning tantsijatel on seda eriti kasulik jälgida. Ma ise lähtun alati sellest, et mu toidulaualt ei puuduks roheline ja puuviljad ning ained, mille rolli on raskem asendada, kala näiteks. Kindlasti jälgin ka seda, et mu valik ei muutuks üksluiseks, uurin pidevalt juurde ning täiendan seda. 

Joel: Siin saan end ainult korrata, sest söögilaua katan tõesti ennekõike selle järgi, mis hoiab tervise korras. Sel teemal on nii palju räägitud, mis on tervislik, seega kommentaarid oleksid vast liigsed. Ma ei soovi ju ometi endale halba! Tahaks veel kaua olla energiline, nooruslik, teotahteline ja füüsiliselt heas vormis – jätkusuutlik kõikides oma tegemistes.

Meil kõigil on mingisugused toidud, mis kujunevad lemmikuks, millest ära juba naljalt ei ütleks. Mida teie eriliselt naudite?

Lenel: Minu lemmikute hulka kuuluvad kindlasti mereannid, siis seened, sibul, kõikvõimalikud idamaised toidud ning vürtsitatud maitsed. Väga armastan piparmündi ja šokolaadi kooslust ning ma olen ülimalt suur kohvifänn - kohvimaitselised magustoidud, joogid jm on asi, mida alati naudin. Samas on lapsest saati olnud minu lemmiktoiduks vana hea klassikaline kartulipuder ja sinna juurde hakklihakaste. Kohe meenuvad vanavanemad, kodused maitsed ning ma ei ütle sellest kunagi ära ka!

Joel: Minu vaieldamatud lemmikud tulevad Taimaalt ja itaaliapärasest köögist. Rohkelt rasvaste  roogadega väga liialdama ei kipu, aga ära ei ütle näiteks heast pitsast ega loomulikult ka taipärastest kanaroogadest. Kui peaksin välja valima maiusroa, siis oleks selleks tiramisu. 

Mida mitte mingil juhul teie kodulaualt ei leiaks ja mida kindlasti ka oma külalistele ei pakuks?

Lenel: Kuna ma olen uutele maitsetele ja katsetustele väga avatud, siis sellest küljest vaadatuna polegi vist midagi, mida ma proovida ei tahaks või ei sooviks. Kui vastata teises võtmes, siis kunagi ei pakuks ma külalistele toitu, mis pole värkse. Kindlasti kasutan toitude puhul, mis ei pruugi kõigile sobida, alternatiive.

Aga muidu on toit üks asi, mis teeb tuju rõõmsaks!

Joel: Üks, mis on täiesti kindel, et ma ei söö ise ega pakuks ka oma sõpradele ülirasvaseid toitusid.

Kas kokkate meelsasti või pigem jätate selle kellegi teise hooleks? Olete head võõrustajad?

Lenel: Mulle meeldib väga kokandus ning eriti meeldib valmistuda külaliste tulekuks. Kui nad tulevad, püüan olemise teha võimalikult mõnusaks. Mulle meeldib hea seltskond ning nagu öeldakse, siis armastus käib kõhu kaudu. Mul pole iganädalaselt alati aega kõvasti vaeva näha, et tasemel õhtusööki valmistada, kuid eelistan alati kodust toitu. Ise tehtud, hästi tehtud!

Joel: Kuna 14 aastat tagasi olen seda tööd koguni ise teinud, siis tänasel päeval ei tahaks enam nii väga kokata. Naudiksin parema meelega teiste valmistatut ja seega jätaksin tõesti kokkamise teiste hooleks.

Üks pidev koduseinte vahel söömine muutuks lõpuks tüütuks, kui üldse vaheldust ei oleks. Kui tihti käite näiteks teie väljas söömas?

Lenel: Tegelikult ikka üsna sageli. Alati ei jõua lihtsalt kodus kokata ning samas on ka sõpradega koos söömine hea võimalus vaba aja sisustamiseks ning positiivse energia ammutamiseks.

Joel: Käin väljas söömas pidevalt. Mul on selline elustiil ja tegemised, et juba aja kokkuhoiu mõttes on mul mõistlikum minna kuhugi mujale, kui hakata kodus ükshaaval mesterdama. 

Kas teil on mõned lemmikud söögikohad?

Lenel: Kuna olen Tartust pärt, siis seal on enamus söögikohti järgi proovitud ja mingeid erilisi üllatusi enam vist oodata pole. Viibisin hiljuti seal ühes kohvikus nimega Päris Pariis, mis on väga omapärase ja prantsuspärase menüüga ning seda kohta külastan kindlasti veel. Minu südame on võitnud üks mereandidest valmistatud pastaroog restoranis Bel Ami. Samuti Vilde restorani menüü ühes sealse atmosfääriga ning Verneri maiustustega teevad meele heaks ka vihmastel päevadel.

Joel: Üsna tihti võib mind eest leida Fahle restoranist, aga väga meeldib ka Telliskivi loomelinnakus käia. Aasiapärane restoran Lendav Taldrik on seal see koht, mis on üheks lemmikutest.

JJ-Streeti seltskond on üks stiilne klann, kui nii tohib öelda. Panete ju sellele üksjagu rõhku ka. Kuidas end riietate, kui on minek näiteks restorani?

Lenel: Kindlasti sõltub väljanägemine kohast. Kui tegemist on restoraniga, siis on ikka pidulikum ja viisakam riietus, kuid pitsakohvikusse nii ei läheks. Minu arvates tuleks rõhku panna sellele küll, kuidas välja nähakse avalikke kohti külastades.

Joel: Üks asi, millega kunagi mööda pole võimalik panna, on smart casual. Seda ma üldjuhul eelistangi. Ja mis väljanägemisse puutub, siis loomulikult võiksid inimesed seda jälgida, sest see on lugupidav nii enda kui teiste suhtes ning riietumine annab ka võimaluse väljendada enese isikupära. Riietus räägib.

Mida meil valitsevas teeninduskultuuris sooviksite rohkem kogeda ja mida sugugi mitte?

Lenel: Sooviksin näha kindlasti rohkem teenindajaid, kes armastavad oma tööd naeratuse ja säravate silmadega! Viisakus, taktitunne ja positiivsus on kindlasti väga olulisel kohal minu jaoks. Arvan, et hea teenindaja ei pressi liialt peale, aga samas oskab ka pakkuda menüüst rohkem, kui klient esialgu planeeris. Üldiselt on teeninduskultuur väga erinev sõltuvalt kohast. Olen kohanud väga häid ja meeldejäävaid teenindajaid, kes kohe ka tuju heaks teevad, aga leidub vastandeidki. Näiteks Niperaadi restoranis on teenindus kindlasti üks vahetumaid ning meeldejäävamaid. 

Joel: Ideaalis oleks tore näha rõõmsameelseid ja koolitatud teenindajaid, sisemiselt harituid, aga kõik hakkab pihta tegelikult ettevõtte juhist, sest tema on see, kes väljendab oma suhtumist valitud inimeste kaudu. Väga oluliseks pean avatust – teenindajatöö lihtsalt eeldab selle olemasolu. Samas on meeldiv, kui ei olda liialt pealetükkiv. Tegelikult on naljakas küsimus, kuigi tüüpiline, mida kõikjal kohe esitatakse, kui klient pole veel sissegi jõudnud elada: „Kas saan teid aidata?“ Keda on teenindajal aidata? Ta pole seal selleks, sest niisugusel juhul võiksin juba paluda tal hoopis oma kohvrit kanda (sõbralik naer). Nii armas oleks, kui teenindaja küsiks algatuseks: „Tere, kuidas läheb? Kas olete valmis toitu valima? Kuidas saan kasulik olla?“ Tavaliselt jäävad kliendid just toidu valimisega jänni, aga see on lihtsalt mu isiklik arvamus.

Kui juba Nipernaadile jutt veeres, siis kuidas selle miljööd ja olustikku kommenteeriksite?

Lenel: Juba sisenedes võttis vastu hubasus ja soojus. Minu poole saadeti lahke naeratus, mis julgustas kutsuvalt edasi astuma ning jagati soovitusi. Restorani atmosfääris on kõik täpselt paigas – kuigi meie ei olnud ju ainsad külastajad, tekkis õhtusöögi vältel sellest hoolimata tunne, et kohal on vaid meie seltskond. Tekkis vaba ning lõõgastav äraolemine. Märksõnadega välja tuues kirjeldaksin kohta järgmiselt: piisavalt peen, õdus, isikupärane ning küllusliku valikuga menüü.

Joel: Mulle väga meeldis õhkkond ja eks selle juures hakkas mängima kogu komplekt, mis kõik omavahel harmoneerub. Restoran on ilus ja meelerahu tekitava olustikuga.

Kas Nipernaadi restorani peakokk suutis teid ära võluda? Kas miski üllatas ka?

Lenel: Minu maitsemeeled said igati rahuldatud. Juba ainuüksi roogade serveering oli väga viimistletud ja korrektne ning mõni toit nägi selline välja, et kahju oli seda ära süüa! Kõige rohkem üllatas mind maakivigrillil krevettide küpsetamine ja maitsestamine - see oli minu kogemustes midagi enneolematut, et grill tuuakse otse lauda.

Joel: Jaa, maitsed olid roogadel niikuinii väga nauditavad, aga mitte ainult, sest serveering oli filigraanne ja tunda oli kunstnikukätt. Selle näeb kohe ära, kuidas autor oma kokakunsti ning seeläbi omakorda külastajatesse suhtub. On ju see lõpuks tema visiitkaart. Kõik oli lihtsalt super! Erilise kogemuse pakkus krevettide grillimine otse lauas laavakivigrillil – nokitsesime seal vaikselt ja samal ajal puhusime mõnusasti juttu.

Lõpetuseks on paslik esitada klassikaline küsimus, et kas leiate veel Nipernaadisse tagasitee ja kas sõpradele seda restorani soovitaksite?

Lenel: Kindasti tuleksin tagasi ning prooviksin veel uut ja huvitavat. Sõbrad võtaksin ka kaasa, sest seltskonnaga tunnen end siin suurepäraselt!

Joel: Kindlasti soovitaksin ja soovitangi muide, kuna esiteks võimaldab restoran soovi korral privaatsemat istumist ning olgugi, et Nipernaadi on üksjagu peen koht, tekitab suur annus õdusust ikkagi ka koduse tunde. Ehk on asi teeninduskultuuris ja armastuses oma töö vastu ka. Arvan, et restoran Nipernaadi sobib ideaalselt muuhulgas ärikohtumisteks. 

JJ-STREET BS TÄNAVAKULTUURIFESTIVALI URBAN KIRBUTURGU KORRALDAB KÄTRIIN KÜBAR

JJ-Street Baltic Session tänavatantsufestivali (BS) raames leiab aset väga eripalgelisi üritusi, mis kuulutavad suursündmuse võidukat käekäiku ja hoogsat kasvu. Ühe lennuka ideena on programmi käivitatud meeleolukas Urban Kirbuturg, mis meelitab 7. oktoobril kokku väga kirju seltskonna. Tallinna Telliskivi loomelinnakust võib sel päeval leida kõikvõimalike kaubitsejate ja meelelahutajate keskelt tuntud Eesti staare, kes tulevad pakkuma üht-teist oma garderoobist, et teha ruumi kasvõi sama kirbuturu leidudelegi.

Kogu BS suursündmuse vahepala, kirbuturu, mis ise peadpööritavalt laiahaardeline, toob osalejatele ja muidu  uudiste himulistele kätte JJ-Street tänavatantsukooli treener Kätriin Kübar.

Kätriin, kas võtaksid lühidalt kokku, mis on sinu poolt korraldatava Urban Kirbuturu eesmärk ja milline on missioon?

Minu eesmärk seoses Urban Kirbuturuga on ühiskonnale teadvustada, et asjade lihtsalt ära viskamine ei ole kõige targem tegu. Üks võimalus on oma vanu riideid annetada organisatsioonidele, kes toimetavad need omakorda abivajajatele. Koos Urban Kirbuturu tiimiga pakume juurde ka teise võimaluse – nimelt müüa oma riideid ning seeläbi anda müüdavatele esemetele uus hingamine.

Urban Kirbuturu missiooniks on viia müüja ja ostja kokku ning pakkuda inimestele kvaliteetset meelelahutust läbi professionaalsete esinejate.

Paljud BS allüritused toimuvad juba mitmendat aastat järjest. Kuidas on lood kirbuturuga ja kellele see suunatud on?

Urban Kirbuturg toimub esimest aastat ja see on suunatud kõikidele, kellel riided kapis kasutult vedelevad ning neile, kes soovivad oma garderoobi täiendada läbi soodsate tehingute.

Kuidas selline idee, teha BS raames kirbuturgu, üldse sündis?

Head ideed saavad alguse probleemidest. Nähes, kuidas inimesed korralikke riideid minema viskavad, tekkiski mõte korraldada kirbuturg. See võib tunduda küll imelik, et 2014. aastal inimesed veel oma riideid prügikasti viskavad, kuid kutsudes neid Urban Kirbuturule müüma, vastavad tõepoolest mitmed, et nad on oma asjad prügikasti visanud.

Kas oled moodustanud omale abimeeskonna? Kui jah, siis kuidas olete omavahel kohustused ära jaganud? Kas koostöö laabub?

Jah, olen moodustanud 4-liikmelise meeskonna. Koostöö laabub suurepäraselt – mõtleme täpselt ühtviisi ning anname üksteisele energiat. Kohustuste jagamisega raskusi ei olnud, sest igaüks avaldas soovi, millega ta tahaks tegeleda ning meie ühistööl Urban Kirbuturg valmibki.

On sul seoses suursündmuse tulekuga väga kiired ajad? Milliste tunnetega lähed sellele vastu?

Siinkohal tuleb taaskord vastata jaatavalt. Kogu Baltic Sessioni tiimil on hetkel väga kiired ajad. Kell üks öösel tööd lõpetada ei ole meie jaoks midagi uut, kuid meid see ei häiri, sest armastame seda, mida teeme ja teame, mille nimel pingutame.

Oled tantsukooli treener, aga ka andekas ja edukas tantsija. Räägi, kas lisaks korraldamisele osaled ka ise mõnes etapis?

Osalen terve nädala raames kõikidel üritustel, näiteks 8. oktoobril ilupäeval, mis toimub Solaris Keskuses, kus astun üles tantsukavaga. Samuti osalen 11. oktoobril Baltc Sessioni tantsukoolitustel ning eriti suure vaimustusega ootan Vogue Balli, mis toimub klubis Hollywood, kus olen samuti üks korraldajatest. Nädala lõpetame suurelt ja võimsalt finaalüritusega 12. oktoobril Nordea Kontserdimajas.

BS on lubanud, et kaubitsejate seas võib kohata tuntud inimesi. On nad juba etteulatuvalt avaldanud, millega plaanivad ostlejaid rõõmustada?

Just nimelt! Urban Kirbuturule on oodata tuntud inimesi erinevatest valdkondadest. Müüma on tulemas poliitik Vilja Savisaar-Toomast, kes kirjutas, et tuleb müüma tuntud kaubamärkidega rõivaesemeid ning tema eesmärk ei ole teenida kasumit, vaid heategevuses osalemine. Kirbuturuga ühineb lauljatar Maia Vahtramäe, kes lubas müüki tuua Eesti disainerite poolt loodud riideid. Kaasa löövad ka Eesti tuntumad moeblogijad, kelleks on Grete Link, Iti-Pätrike Järve, Teeme Mustallikas ja Mari-Liis Suvi. Samuti on võimalus täiendada oma garderoobi Eesti Tippmodelli võitja Sandra Ude rõivastega. Ürituselt ei puudu ka tantsijad Alisa Tsitseroniva ja Joel Juht, kes on ühtlasi Baltic Sessioni peakorraldaja.

Milliste kaupadega üleüldse kirbuturg ostlejaid rõõmustab?

Kirbuturult võib leida igaks hoojaajaks riideid, jalanõusid ja aksessuaare.

Urban Kirbuturg ei ole pelgalt kauplemiskoht. Kuuldavasti pakub üritus rohkelt meelelahutust?

Jah, Urban Kirbuturul saab nautida ka meelelahutust. Ürituse meeleolu hoiab üleval DJ Unbelieva, õhtujuhid ning tänavatantsijad.

Millised kauplemistingimused te müüjatele olete loonud? Kas tulla saab ka mitmekesi ja ehk on oodatud koguni firmad?

Kauplemistingimused on väga lihtsad – müüjatel tuleb olla õigel ajal kohal ning oma kaupa müüa. Et müüjatel oleks lõbusam, saab müügiplatsi jagada ka sõbraga ning kauplema ootame ka firmasid.

Kui palju kauplejaid sündmusele registreerus? Kas viimastel soovijatel on veel võimalik müüjaks registreeruda? Kui jah, siis kuidas nad seda teha saavad?

Hetkel veel ei oska öelda, kui palju müüjaid on oodata, sest registreerumine on hetkel täies hoos. Registreeruda saab aadressil kirbukas@balticsession.com ning platsi hind on 10 eurot ja nagu eelpool mainitud, saab müügiplatsi jagada sõbraga.

Milliseid soovitusi jagaksid nii neile, kes tulevad kauplema, aga ka neile, kes plaanivad tulla lihtsalt uudistama või vaatama, kas langeb ka midagi ostusaagiks?

Kindlasti soovitan kauplejatel kaasa võtta stanged, kuhu saab müügiks toodud riided riputada ning asjadele ka hinnad juurde panna, kuid hinnad ei tohiks olla „puust ja punased“, vaid kindlasti lasta ka ostlejatel kaubelda. Uudistajatel soovitan võtan kaasa sõbra ja suure ostukoti!

Lisaks Kätriinist:

Ta on aktiivne, positiivse ellusuhtumisega ning kohusetundlik. Oma esimesed tantsusammud õppis laste rühmvõimlemises. 9 aastat tegeles balletiga ning omab ka vastavat tunnistust. Balleti kõrvalt tegeles 5 aastat Viljandi Spordikoolis iluvõimlemisega ning on nüüd viimased 6 aastat tegelenud aktiivselt tänavatantsudega.

Tema tantsu koolitajate nimekiri on pikk, kuid neist nimekamad on Greg Campbellock Jr, Les Twins,  Mr Wiggles, Archie Burnett, Benny Ninja, Tommy The Clown & Rampage jpt. Ta on osalenud edukalt Baltikumi suurimas tänavatantsu võistlusel JJ-Street Baltic Session house kategoorias. 2010. aastal võitis Tallinn Checks Styles’il house kategoorias esimese koha ning samuti ka 2011. aastal Jõgeva Wanted Battle’il.

Cool´imad tantsusaavutused:

2007 Viljandi Battle, hip-hop I/ II koht

2010 Tallinn Checks Styles, house I koht

2010 Camp of hip-hop, house finaal

2011 Jõgeva Wanted Battle, house I koht

2012 Camp of Hip-Hop, vogue poolfinaal

2012 Berlin Vogue Ball, vogue poolfinaal

2012 Vogue Ball with Benny Ninja, runway finaal

2013 Moscow Battlezone, runway veerandfinaal

2013 Celestial Ball, vogue new way I koht ja vogue perfomance finaal

2013 Camp of Hip-Hop, vogue perfomance I koht

Intervjuu: 

http://www.goodnews.ee/jj-street-bs-tanavakultuurifestivali-urban-kirbuturgu-korraldab-katriin-kubar

JJ-STREET BS ILUPÄEVA VEAB NOOR JA HAKKAJA GERLY TUUR 

8. oktoobril toimub Solaris keskuse aatriumis JJ-Street Baltic Session raames ilupäev „Witness the Beauty“, kus astuvad võistlustulle säravad meigikunstnikud ning juuksurid, kel avaneb võimalus eksponeerida oma originaalseid ja üllatavaid ideid ning saada seeläbi ka tagasisidet, kuidas publik nende väljendustesse suhtub.

Eelvooru võistlusteemaks on „Urban Beauty“, kus hakkavad mõõtu võtma 4-liikmelised meeskonnad, millest igas on esindatud jumestuskunstnik, juuksur, mees- ja naismodell. Teema on küll ette antud, kuid tõlgendusviisiks on võistkondadele antud täiesti vabad käed ning piiranguid ei seata.

Ürituse finaal leiab aset 12. oktoobril Nordea Kontserdimajas, kuhu ennustatakse lausa üle 3000 pealtvaataja.

Gerly, oled alles 23-aastane, kuid juba rassid suurt ettevõtmist eest vedada. Kas vastab tõele, et oled JJ-Street Baltic Session raames toimuva ilupäeva peakorraldaja?

Jah, see vastab tõele, kuid mul on ka abiväge. Põhimeeskonnas on kokku viis liiget, kelle vahel oleme ülesanded ära jaotanud. Minu õlul on see, et kohapeal kõik toimiks ehk siis kogu energia läheb tugeva ja põhjaliku ettevalmistuse peale. Õnneks tegutseme üksmeeles ühise eesmärgi nimel, teame, mida peame tegema. Teiste asjadega ei ole tulnud eraldi tegeleda.

Võib arvata, et töömaht on väga suur. Kas sul millekski muuks hetkel aega jääb ja kuidas üldse suhtud oma töösse – on see sinu jaoks hobi või ikkagi töö?

Tegemist on praegu väga palju, kuid saan hakkama. Jõuan lisaks tegeleda veel ka organisatsiooni asjadega. Põhirõhk on JJ-Street Baltic Session eeltuuril ja treeningute läbiviimisel. Paralleelselt käivad pidevalt tööd ilupäevaga seoses. Selle tähtaeg läheneb iga päevaga ja väga palju tuleb suhelda ka võistlejatega. Kõik peab toimima kui kellavärk. Kui keegi jätaks oma osa tegemata, siis asi ei toimiks. Seni on kõik korras ja kontrolli all. Aga mis puutub küsimusse, et kas võtan oma tegevust hobi või tööna, siis tähendab see minu jaoks mõlemat korraga.

Milliste mõtete, tunnete ja soovidega lähed vastu eelseisvale üritusele? Öösiti magada ikka saad?

Kogu festival on kasvanud väga suureks ja mitmeplaaniliseks. Olen ausalt öeldes väga elevil ja ootusärevus on võrreldav reisipalavikuga. Paar ööd, kui lavadega ei olnud küsimused veel lukus, nägin neid unes ka. Hetkel kõik sujub. Alustasime sel aastal juba aegsasti ettevalmistustega ja minu juhitava päeva set up kujunduse plaangi oli valmis juba pool aastat ette. Nüüd oleme lisanud veel mõned elemendid. Toimetamist on palju, aga teen kõike lustiga.

JJ-Street Baltic Session toimub juba seitsmendat aastat. See on märkimisväärne number, mis kinnitab, et ettevõtmisel on jumet. Millist tulevikku BS-le ennustad?

Baltic Sessioni jätkusuutlikkusse usun 100%! Sellest võib saada maailma suurim tänavakultuuri festival, kui veel siiani ei ole. Nüüd on tulemas palju üllatusi ja uut, mida eelmisel aastal polnud. Avalikult võin välja öelda, et tulemas on Urban Kirbuturg, mis on moefännidele hea võimalus panna müüki või osta endale freshe ja moodsaid riideid. Teine väga suur asi festivali raames on esmakordselt Eestis toimuv „Vogue Ball“ klubis Hollywood. Nii et tasub valmis olla enneolematuks show’ks, kus kõik võistlejad astuvad üles seninägemata kostüümide ja etteastetega. Kohapeal on mõnigi üllatus, mida veel avalikustada ei saa.

Festivali ilupäev toimub ise teist aastat järjest, mis on ju ka märk sellest, et BS laieneb. Kas on kindlam ja teadlikum kordusüritust ette võtta, olgugi, et pisut teises võtmes?

Teist korda on alati lihtsam. Nüüd keskendusime võistluse kõrvalt rohkem ka pealtvaatajatele, mõeldes sellele, et meelelahutusprogramm saaks põnevam ja mitmekesisem. Üles astuvad erinevad lauljad, ansamblid ja Eestis parimaks showgrupiks tituleeritud tantsijad. Laheda moeshow’ga astub üles moeateljee Free Design. Ühtteist on muutunud ka suures plaanis – on uus asukoht, meediakajastus on suurem, koostööpartnereid ja võistlejaid on rohkem ning õhtujuhiks särav Elina Born.

Kas saan õigesti aru, et mõõtu võtavad omavahel amatöörid amatööridega ja professionaalid professionaalidega ja mitte nii, et kõikidele „start“ ja läheb lahti? Kui hästi algajad löögile pääsevad võrreldes juba vilunud tegijatega ja kas teevad mõnele proffile silmad ette?

Võistlus toimub kahes voorus – eelvoor ja finaal. Esimeses voorus võtavad amatöörid amatööridega mõõtu ja proffid proffidega. Finaalis on seevastu kõik võrdsed. Algajad võivad vahel loomingulisemad olla, kuna ei kasuta konkreetseid tehnikaid. Meie eesmärk on mitte jääda tehnikasse kinni, vaid minna fantaasiga nii kaugele kui võimalik.

Igav kohe kindlasti ei hakka. Platsis on ka eelmise aasta finalistid, kellelt kuulsin, et võiduhimu on suuremgi kui esimesel korral. Lisaks on uustulnukaid, kes möödunud aastal ei osalenud ja nendegi plaanid on suured. Ruumi on veel ühele tiimile, aga ülejäänud kohad on täis.

Võistlustöid tulevad hindama tuntud meistrid. Kuidas pealtvaatajad võistlustöid saaksid näha ja kas nende  hinnangut arvestatakse?

Võistlustöödega saab tutvuda eelpäeval, s.o 8. oktoobril Solaris keskuse aatriumis õhtupoolikul kella neljast seitsmeni ning publik saab anda kohapeal oma lemmikule hääle. Finaalpäev toimub aga 12. oktoobril Nordea Kontserdimajas, kus lõpliku võitja valib välja tõepoolest oma ala meistritest koosnev väga särav zürii.

Ilupäeva võitjaid ootab ees auhinnafond, milleks on 100 eurot, millele olulise lisa annavad erinevate koostööpartnerite kingitused.

Milline tõotab tulla finaal? On pommüllatusi?

Finaal on alati olnud ja tõotab tulla meeleolukas. Kõige rohkem nalja on saanud Propdance võistlusel, mida ei tohiks küll keegi maha magada. Propdance kujutab endast võistlust, kus DJ paneb peale ühe tuntud loo, mida võistleja ette ei tea ning ta peab kasutama ka rekvisiite, mis on lavale just vahetult enne võistlejate jaoks pandud. Kes suudab publikule kõige enam meelde jääda, on võitnud.

Üldine olustik jääb ikka oma liistude juurde ehk siis tänavakultuurilikule ülesehitusele. Kohtunikud on väga kõvad tegijad. Näiteks on JJ-Street Baltic Sessioni üheks kohtunikuks maailma kõige kuulsaim B-Boy praegune Red Bull BC One tšempion Lilou (FRA), teiseks Leyomi (USA), kes on üles astunud Willow Smithi videos „Whip my hair“ ning kolmandaks tooksin välja Michael Jacksoni ja Mariah Carey´ga koos tantsinud Loose Joint, kes on tegelenud Hip-Hop´iga juba üle 30ne aasta.

Mida soovitad neile, kes plaanivad tulla kaasa elama nii Solaris keskusesse kui ka hiljem Nordea Kontserdimajja?

Solaris keskusesse soovitan sõbrad ja tuttavad kaasa võtta, et oma lemmikutele positiivset energiat ärevuse vahele süstida ja loomulikult soovin, et seal toredasti aega veedetaks. Finaalpäevale soovitan osta piletid juba varakult ette ära, kuna need tõesti kahanevad meeletu kiirusega. Eelmisel aastal juhtuski nii, et üritus oli selle toimumise ajaks juba lõplikult välja müüdud. Kindlasti on võistlejatele seda energiat vaja, mida saavad edasi anda pealtvaatajad.

Intervjuu:

http://www.goodnews.ee/jj-street-baltic-session-ilupaeva-veab-noor-ja-hakkaja-gerly-tuur

RESTORAN MASSIMO PEAKOKK VEIKO TRAKMANN: kokakunst on minu kutsumus

Restoran Massimo avas uksed aastal 2011, mil seda esitleti kui suurimat trattoriat Eestis koos rikkaliku itaaliapärase toidu- ning veinivalikuga. Ajapikku on aga Massimost saanud koht, kus jätkuvalt kohtab vana head tuttavat Itaalia külalislahkust ning hubast atmosfääri, kuid menüüvalik on rohkem keskendud modernsele köögile, pakkudes maitseid igast Euroopa nurgast.

Massimo peakokk Veiko Trakmann on alati hingega kokkamise juures. Ta teab, et hea toidu valmistamisel on suureks määravaks teguriks tooraine kvaliteet, päritolu ja teadmised kokakunstist. Seega armastab ta kasutada parimat Eestimaist toorainet nii palju kui võimalik.

„Nimelt just see teeb toidu eriliseks ja eelkõige koduseks,“ leiab Veiko ja lisab: “Toitu tuleb valmistada armastusega, sest kokkamine on omaette kunst, mis peegeldab tegija emotsioone ja suhtumist.”

Veiko on kui salapärane võlur, keda harilikult vahetult suhtlemas ei näe. Küll aga loob ta oma „kuningriigis“ väärtust, puudutades seeläbi igaüht, kes tema võlukunstist osa saab. Veiko suhtleb külastajatega aktiivselt oma loomingu kaudu ja kuna see pakub võrratuid maitseelamusi ning silmailu, kulub marjaks ära väike teadasaamine sellest, mis on tema edu saladus.

Veiko, on selline ütlemine, et targaks õpitakse, kuid meistriks sünnitakse. Kuidas sellesse suhtud?

Suhtun sellesse positiivselt ja arvan, et ütlemine peab kohati paika, kuid kaugemale on võimalik jõuda läbi õppimise, kogemuste omandamise, enese täiendamise ja üldse harimise kaudu. Väga suurt rolli mängib tegemistes see, kui on võimalus teha seda, mida armastatakse kogu hingest.

Sinust on saanud restoran Massimo peakokk. On see suur vastutus?

Peakokal on alati suur vastutus. Peab suutma jälgida ja hallata kogu köögipoolel toimuvat. Tuleb juhendada kolleege ning ei saa väsida kiitmast, et tagada parim kvaliteet.

Kas kokakunsti tegemine on sinu kutsumus? Oled leidnud oma eesmärgi ja rahu sel teekonnal?

Juba väiksena askeldasin köögis pottide-pannidega ning on tore albumit vaadata mõtiskledes, et kas tõesti sai juba sealt alguse minu huvi toiduvalmistamise vastu. Tänaseks arvan jah, et see on tõesti minu kutsumus.

Oled koostanud rikkaliku menüü, mida hooajati ka värskendad. Mis hakkab toimuma siis, kui pead langetama otsuse kindla valiku osas? On see lihtne või tahaksid lisada aina veel ja veel, sest on ju nii palju, millega võluda?

Sellistes olukordades kuluvad ära kolleegide head nõuanded ja soovitused. Ka nemad on osa menüü koostamise protsessist. Iga arvamus ning mõte on oluline ja eriti veel siis, kui kõrval seisab väga hea ja kogenud meeskond nagu on restoranis Massimo.

Kui ametlik tööpäev saab läbi, siis kas kunstnikuna kummitavad veel ideed kodus edasi? Kuidas jagad oma töö ja vaba aja nii, et puhkaksid välja ega unustaks oma lähedasi?

Uusi ja huvitavaid ideid tekib pidevalt ning neist põnevamad kirjutan üles, kuna muidu kipuvad need ununema. Tööd pigem ei tahaks koju kaasa võtta, aga tihti juhtub, et mõni tööga seotud küsimus või ülesanne tuleb koduseinte vahel lahendada.

Pere keskel veedan aga nii palju kui seda parasjagu tekib. On aegu, mil saab puhata ja end tööst välja lülitada lausa kolm päeva jutti, aga on ka neid aegu, mil tuleb hakkama saada ühe päevaga.

On sul mõni visioon või unistus seoses oma kutsumusega? Avaldad?

Unistusi on palju, aga kindlasti on suurimaks sooviks jõuda kunagi isikliku restoranini.

Hindan väga kõrgelt restorani juhte, kes on andnud Massimos mulle tegutsemiseks ja ideede rakendamiseks vabad käed. Tänu usaldusele tunnen end rahuolevana ja koduselt, mis lükkab unistuse päris oma restoranist kaugemasse tulevikku.

Olen mõelnud ka videoblogidele, mille võtaksin küll juba lähiajal sihiks. Eks elu näitab, mis saab!

Kui restorani Massimo astub sisse külastaja, siis mida sooviksid, et ta tunneks alates esimesest hetkest? Alustades esimesest muljest interjööri põhjal kuni maitseelamusteni välja.

Soovin, et iga meie külastaja näeks ja tunneks soojust ning märkaks külalislahkust, mille nimel ühtse meeskonnana väga pingutame. Iga klient on meie jaoks eriline ning soovime pakkuda ainult parimat, mis algab teenindamisest ja liigub maitseelamusteni välja. Iga külastaja tagasiside on tähtis, et meil avaneks võimalus pakkuda omalt poolt veelgi paremat.

Mis on edu saladus?

Arvan, et edu saladus peitub selles, kui oma tegemiste suhtes ollakse väga pühendunud ja keskendunud.

Intervjuu:

http://www.goodnews.ee/intervjuu-restoran-massimo-peakokk-veiko-trakmann-kokakunst-on-minu-kutsumus

LAURI NÄMI ON PEALT VANKUMATU KUI KALJU, SEEST AGA PAINDLIK JA SIHIKINDEL

Lauri Nämi, kel käsil parimad aastad rammumehena, on ka muidu mees oma parimates aastates. Lisaks sportlasekarjäärile, mis lennutab maailma erinevatesse paikadesse, kus ta on tuntust kogunud vaat et rohkemgi kui Maarjamaal, jõuab suurte väljakutsete kõrvalt ära teha palju muudki nagu üldjuhul silmapaistvatele inimestele omane kipub olema. Lauri kasvatab abikaasaga kahte tütart ning ära tuleb juhtida veel ka talle kuuluv ettevõte, mis tegeleb palkmajade tootmise ja ehitamisega.

Klassikalise tõstmisega juba gümnaasiumiaegadest algust teinuna, juhatas sisse tee rammumeeste alale, kus ta on rebinud end maailma paremikku.

Lauri, muidu võiks ju öelda, et rammumeheks ei sünnita, vaid tulemusteni kasvatakse, kuid siiski peab selleks arvatavasti olema ka füüsilisi eeldusi. On nii?

Kindlasti on selleks eeldused vajalikud, aga kõige suurem roll lasub tahtejõul.

Kuidas selle spordiala enese jaoks avastasid?

Esimest korda osalesin Otepää Keskkooli rammumehe võistlusel, kui käisin veel 10ndas klassis. Aasta oli siis vist 1994, kui ma ei eksi. Enesegi üllatuseks võitsin selle võistluse, kuna pidasin favoriidiks pinginaaber Janno Jürgensoni, kes oli tol ajal juba suurepärane kergejõustiklane. Toonane võit innustaski mind osalema juba järgmistel võistlustel Tõrvas, kus saavutasin teise koha.

Kui mitme aastaga oled end tippu töötanud?

Gümnaasiumi ajal alustasin regulaarselt treeninguid poksis, aga sain sellega tegeleda umbes aasta, kuna minu füüsisele olid hüplevad liigutused sobimatud ja kimbutama hakkasid pidevad seljavalud. Sealt liikusin isa soovitusel edasi klassikalise tõstmise juurde, mis sobis omakorda hästi rammumehe spordialaga. Sügised-talved veetsin tõstesaalis ning suviti osalesin rammumeeste võistlustel. Olen raskejõustikuga tegelenud seega 19 aastat.

Oled nii palju saavutanud. Ilmselgelt saavutad veel palju, sest oled parimas eas. Milline su võitudest on tekitanud enim joovastust?

No joovastuse tekitab ikka see kõige kõrgem koht, mille nimel ju kõik sportlased pingutavad. Aga mu parimad hetked on olnud viiel korral saavutades Eesti meistritiitli tõstmises ning Strongman Champions League pjedestaalil kohad viimase kolme aasta jooksul, mida kokku on toimunud üldse vist seitsmel korral, kui ma ei eksi.

Joovastavaim hetk aga oli 2013. aasta 7. septembril Slovakkia karikaetapil, kui õnnestus võita esikoht. Eriliseks muutis võidu veel see, et samal päeval sai minu noorem tütar 8-aastaseks ja imeline tunne oli helistada kohe pärast võistlust oma perele ja teatada võidust!

Mille oled pidanud spordi nimel ohverdama? Kas midagi tervisestki?

Eneseohverdamist on ja ilmselt tuleb seda kõige enam ette perega koosolemise arvelt ning paljud võistlused satuvad just perekondlikele tähtpäevadele. Väga palju tööpäevi tuleb teha telefonitsi ja interneti vahendusel, näiteks lennujaamades lende oodates, mil on vajalik ka suur osa ülesandeid ära delegeerida.

Tervise kohta ei oska veel öelda, aga kindlasti jääb nii suure koormusega sporti tehes jälg tervisele, nii positiivne kui negatiivne. Üldiselt olen siiani pääsenud suurematest vigastustest ja jääbki vaid loomulik „amortisatsioon“, mis kaasneb vanuse ja spordialaga. Sel aastal on olnud üks õlatrauma ning hiljuti põlvetrauma, mis annavad ikka veel tunda.

Oled sa kunagi mõelnud pärast väga raskeid katsumusi, et loobud?

No ikka on ette tulnud ja ka selliseid mõtteid mõeldud …

Oled suur ja üliinimlikult tugev mees, kui nii saab öelda, kuid millised on su nõrkused?

Ilmselt on igal inimesel nõrkused, aga ega ma midagi eriti välja tuua ei oskagi. Kui, siis ehk see, et olen viimastel aastatel avastanud, et tunnen end kohutavalt ebamugavalt kõrgustes, mis on osaliselt avatud. Näiteks katus, mõni kõrgem vaateplatvorm, tornid vms.

Nooremana olin suhteliselt hulljulge, ronisin ja turnisin igal pool. Nüüd aga tundub oma 150 kg kehakaalu juures, et kõrgustes kõigub pind kordades rohkem ning jalgealune muutub ebakindlaks.

Oled sa mujal maailmas tuntud tegija?

Olen omal nahal päris palju kogenud, et mujal maailmas teatakse minu käekäigu ja saavutuste kohta rohkem. Näiteks suvalises Riia ööklubis oma naisega tantsides või lennujaamas lendu oodates on inimesed mu ära tundnud ja tulnud vestlema.

Möödunud jõulude ajal Abu Dhabis perega puhkust veetes tulid minult autogramme küsima hotellikülastajad USA-st ja Kreekast. Teati minu nime ja oldi kursis saavutustega.

Rammumeeste ala ei ole Eestis populaarne ja vaid vähesed kaasmaalased on kursis meie sportlaste käekäigu ning saavutustega, olgugi, et ülejäänud maailma poolelt  vaadatuna läheb eestlastel selles spordis hästi ja saavutatakse kõrgeid kohti. Spordiala arengu seisukohast kuluks ära suurem meediakajastus ja riigi tugi.

Mujal maades kajastatakse rammumehe spordiala palju ja sportlastel on muuhulgas suurepärased sponsorid, kelle nimed ja logod pääsevad pea iganädalaselt Eurospordi vahendusel  vaatajateni.

Kui pikalt prognoosid veel endale sportlasekarjääri?

Kuna rammumehe spordiala on „vanade meeste ala“, siis hetkel ongi käimas minu parimad aastad. Loodan, et paar-kolm aastat saan veel ikka kaasa lüüa.

Alates 2012. aastast olen olnud stabiilselt maailma esikümnes. 2012. aastast oman hooaja üldarvestuses neljandat kohta ja 2013. aastast kuuendat kohta. Selle hooaja suur finaal toimub norvembri keskel Malaisia pealinnas Kuala Lumpuris, kus selgub 2014. aasta lõplik pingerida.

Mis on edu saladus?

Edu saladuseks on järjekindlad treeningud nädalast nädalasse ja aastast aastasse, s.o järjepidevus ja pühendumine. Muidugi on väga suur roll toetaval perekonnal. Kui lähedaste suur toetus puuduks, ei oleks ka arvatavasti märkimisväärseid tulemusi.

Intervjuu:

http://www.goodnews.ee/lauri-nami-on-pealt-vankumatu-kui-kalju-seest-aga-paindlik-ja-sihikindel

TUISK! JAAGUP TUISK 13!

Hea uudis! Noorus ei ole hukas! Või vähemasti leidub väga tarmukaid noortegijaid, keda kuulates ja kelle tegemistest rohkem teada saades on võimatu teha nägu justkui see oleks igapäevane ega vääriks sugugi märkimist. Vastupidi!

Palun väga: produtsent, operaator, projektide algataja, laulja jne Jaagup Tuisk, kel parasjagu käsil murdeline iga, olles 13-aastane, on filmindusega tegelenud aktiivselt paar viimast aastat, on lühifilmide kategoorias osalenud mitmel konkursil ja võitnud esikohti. Jaagup lõi kaasa saates “Laulupealinn” koos Koit Toomega ning osales Uku Suviste ja Kristjan Kasearuga koosluses “Kaks ja pool meest”. Jaagup lõi juba 12-aastaselt oma produktsioonifirma Jaks Studios, mis tegeleb filmide tootmise ning helisalvestusega. Salvestatud laule saab kuulata Jaks Studios nimel YouTube’ist.

Head lugejad, on au teile tutvustada seda huvitavat ja mitmekülgset noorsandi!

Jaagup, kas sinuga annab veel vigurdada stiilis nagu vanemad seda tihtilugu sõltuvalt tujust või olukorrast lastega teevad, kui ütlevad, et need on veel millekski liiga noored või siis jällegi juba piisavalt vanad? Kui iseseisvaks end juba hindad ja kas kuulad veel „endast targemaid“?

Minu vanemad peavad mind väga iseseisvaks ja iseotsustajaks tüübiks. Olen pere kolmas laps ja kahtlemata on see olnud ka üks põhjustest, mis on suunanud kiiremini iseseisvuma. Minuga ei ole võimalik tegelikult kergesti mängida, kui ma seda ise ei taha ega luba. Seega arvan küll, et olen tõesti juba suhteliselt iseseisev, aga endast targemaid kuulan sellest hoolimata. Kuidas ma muidu arenen ja õpin?

Kuidas su tavalised päevad mööduvad ja kui vabad käed on sulle selleks puhuks vanemate poolt usaldatud?

Kooli ajal on muidugi omad rutiinid nagu õppimine, igasuguste hobidega tegelemine, mõistagi kodutööd, aga muul ajal on mul ikka suhteliselt vabad käed. Vabal ajal käin trennis, sõpradega kinos või jalgpalli tagumas, kuid lõviosa vabast ajast läheb kindlasti filmindusega tegelemiseks. Ainuüksi filmi monteeriminegi näiteks on väga aeganõudev töö.

Mis pakub sulle põnevust sedavõrd, et suunurgad iseenesest ülespoole tõusevad?

Nagu kunstikollektsionäärid armastavad fanaatiliselt kunsti kokku osta ja saavad sellest tõelise naudingu, nii armastan mina filmiatribuutikat internetist vaadata, välja ajada ja võimalusel osta. Ja veel meeldib mulle väga laval ja muidu sõpradega laulda.

Kas avalikkuse ette sattumine oli loomulik asjade käik või märkas keegi sinu sihikindlat tööd ja kaasas projektidesse?

Mul on tõesti vedanud, et mind on märgatud. Ma usun samal ajal saatusesse ehk siis sellesse, et kõik on omavahel seotud. Kui ma ei oleks astunud Kaari Sillamaa noorte muusikaliteatrisse, ei laulnuks ma omakorda Koit Toomega kontserdil “Muusika ja meie”. Kui ma ei oleks laulnud sellel kontserdil, poleks Koit mind kutsunud saatesse “Laulupealinn” ning kui ma ei oleks seal esinenud, siis ei oleks Uku Suviste ja Kristjan Kasearu mind ühistuurile kutsunud jne.

Kuidas selline tuuriidee päriselt tekkis, et te kolm omavahel kokku saite?

Ühel heal päeval sain Kaari Sillamaalt sõnumi: „Uku Suviste ootab sind 10 minutit enne proovi.“ Nii ma siis läksingi juba aegsasti kohale ja leidsin eest Uku koos Kristjaniga. Niisama lihtsalt ka kokkulepe ei sündinud – laulsin neile ette ja seejärel lõime käed.

Sa laulad mõnusasti, huvitud filmindusest ja oled üldse üks lahe noor inimene. Laps on su kohta lausa naljakas öelda kõike kordasaadetut arvesse võttes. Ega maja ümber matsu mängimas või ostukeskustes hängimas sind enam vist ei kohta?

Mul on küll väga palju huvisid ja hobisid, aga sõpradega väljas käimise jaoks peab ju ikka aega võtma. Ega kaubanduskeskustes ei ole ma kunagi niisama hängimas käinud, kuid sõpradega olen jalkat tagunud ja suvel soojaga karjääriauku ujuma oleme ratastega sõitnud küllalt.

Tegid ühe lühifilmi, mis jutustab loo sinu vennast ning teistsuguste inimeste igapäevamuredest. Mis film see on ja mis andis tõuke ning tahtmise mõtted filmiks teha?

Minu vend on sündinud sünnitraumaga. Tema jaoks on nii paljud lihtsad asjad rasked. Kui EV Sotsiaalministeerium ja Puuetega Inimeste Koda kuulutasid välja filmivõistluse “Kõik inimesed on erinevad, aga võrdsed”, tuli kohe mõte rääkida minu venna probleemidest.

Kuidas sul selle filmiga läks?

Võitsin sellega väljakuulutatud võistlusel peaauhinna, mis anti mulle üle puuetega inimeste teemal läbiviidud konverentsil Swissotel’is. Tagasiside on olnud ainult positiivne.

Aga sellega ei ole ju sinu filmiplaanid lõppenud! Koos sõpradega oled käsile võtnud uue filmiprojekti – „Doomino“ tegemise. Hooandjas on sellele projektile toetuse saamiseks üleval video, mille kaudu kutsute huvitatuid ja häid inimesi projekti toetama. Valgusta pisut tagamaid.

Sellest tuleb klassikaline õudusfilm. Valisime horror-filmi žanri, sest noored armastavad õudukaid. Hollywoodis ja mujalgi maailmas tehakse neid palju ja vaatajaid neile jagub veelgi enam. Samal ajal Eestis ei ole neid eriti tehtud. Või vähemalt mulle näib nii. Teeme seda filmi, sest kõik, kes me käed külge oleme löönud, huvitume filmindusest ning meile meeldib see väga, mida teeme. Õnneks omame nii teadmisi kui kogemusi. Soovime Doomino projektiga jõuda lõpuks festivalidele. Nagu eelpoolgi juba mainisin, siis on mul selleski kogemus olemas, sest olen osalenud oma lühidokumentaaliga erinevatel filmifestivalidel.

Koolis on sul pooleli keskastmeklassid. Kas tulevikuplaanidest on veel varavõitu rääkida?

Lähen jah alles seitsmendasse klassi. Sellest aastast sai minust Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilane. Hetkel tundub, et tahan ka tulevikus olla seotud filmindusega, s.t mitte kaamera ees, vaid selle taga. Kui see oleks reaalselt võimalik, siis paljundaksin end, et mul oleks võimalik teha mitut tööd korraga: olla režissöör, operaator, valgustaja, monteerija, helioperaator, produtsent jne.

Ma unistan sellest, et kui veel paar aastat kogemusi omandan ja saan nõks vanemaks, et ehk õnnestuks mul tuua teleekraanile noortesari.

Sa oled ühendanud oma igapäevategemised ja tööd väga toredate noortega ja sul on kahtlemata palju tuttavaid, aga ütle, mida arvad sõprusest ja millisena näed oma silme läbi tõelist sõpra?

Hea sõber on see, kellega saab asjade üle arutleda, kes jagab teemat ja kellega koos saab põnevaid ideid ellu viia.

Mõni humoorikas juhtum …

No näiteks üks lugu, mis juhtus kontserdi ajal. Alustasime Kristjaniga laulu “Aeg ei peatu”. Järsku tekkis mul mälulünk ehk et sõnad ei tulnud meelde. Küsisingi vaikselt Kristjanilt, et kuidas mu salm algab. Kristjan sosistas mulle siis enda arvates õiged sõnad ja nii kaks korda järjest. Kuuldes sõnu, mis olid tegelikult ju valed, tulid mul paralleelselt õiged ka kohe meelde ja kokkuvõttes õnnestus laul superhästi.

Mida pead ühiskonnas oluliseks?

Seda, et iga inimene võiks oma kodumaal rahulikult ja sõjata elada! Seda võiksime kõik pidada täiesti normaalseks.

On sul mõni hea soov varuks oma kaasmaalastele?

Tuleb julgelt ette võtta ja unistused täide viia!

Intervjuu:

http://www.goodnews.ee/tuisk-jaagup-tuisk-13

VILJANDIMAA NOORTEKOGU PIDAS SOOMAAL SUVEPÄEVI

12. ja 13. augustil toimusid Viljandimaa Noortekogul juba kolmandat korda suvepäevad, mille sisuks ei olnud pelgalt puhkus, vaid ikkagi läbi pingevaba olustiku osalemine koolitustel ja grupitöös, kasutades võimalust liikmetega organisatsioonisiseselt paremini tuttavaks saada. Eesmärk oli, ja on, tahe tõsta maakonna noorte osalemist organisatsioonis ja muuhulgas soov toetada ka osalejate isiklikku arengut.

Programmi ja ürituse õnnestumise eest seisid hea Viljandimaa Noortekogu ise ning Riina Tootsi, Viljandi Maavalitsuse noorsootöö peaspetsialist ja alaealiste komisjoni sekretär, kes on võtnud omale südameasjaks noorte senisest enama kaasamise otsustamisprotsessidesse ning kelle sooviks on jõuda selgusele, millise kasuteguri osaluskogus osalemine ühele noorele inimesele eluks annab.

Kahepäevase koolitusprogrammi sisuks olid enesejuhtimine ja juhtimine üldse, motiveerimine erinevate juhtimisnippide kaudu, mis aitaksid tagada parema noorteorganisatsioonide tegutsemise ning kaasata noori tunduvalt enam sündmustel osalema. Lisaks vahetati kogemusi sündmuste korraldamise planeerimisest kuni teostuseni välja. Peatuti peamiselt teemadel, mida noored ühiskondlikust aspektist kõige paremini hinnata, analüüsida ning põhjendada oskavad.

Koolitusega astus üles Monika Kuzmina, noortekogu koosseisu endine liige ja esimees, kes on osalenud paljudes heategevusprojektides korraldaja poole pealt, olnud aktiivne poliitikas ning ettevõtluses ning praegune esimese heade uudiste portaali GoodNews.ee peatoimetaja. Märt Treier, koolitaja ning tele- ja raadioajakirjanik, juhtis noorte tähelepanu aja kui olulise ressursi raiskamisele, selle juures meedia suurele rollile inimeste lõksu haaramisel ning mõjutamisel. Ta rõhutas püsivuse, pühendumise ja järjepidevuse tähtsust eesmärkide saavutamisel ning seda, kui olulised on raamatud enesearendamisel ja maailmapildi kujundamisel, sest kõige olulisemad ei ole alati CV või haridustase, vaid inimese pühendumine, põlemine ja tegutsemine oma soovide saavutamise nimel. Lisaks rääkis Kuldar Adel, Eesti Noorteühenduse Liidust, valimisea langetamise plussidest.

Minul õnnestus viibida 12. augustil motivatsioonikoolitusel, mille viis läbi Monika Kuzmina.

Suvepäevade läbiviimiseks oli valitud Reimani Puhkekeskus, mis paikneb idüllilise looduse keskel Soomaal ning mille administratiivkompleksis on loodud võimalused nii tööks kui puhkuseks mitmekesisel viisil. Pärale jõudes eeldasin, et mind võtavad vastu kilked ja trall, kuid kõikjal valitses kord ning hämmastav vaikus – noored tegid tööd.

Kui seminariruumi sisenesin, tiksus kell kahte pärastlõunal. Olulisest, kui sissejuhatust mitte arvestada, ma siiski ilma ei jäänud, kuna silma hakkas slaidilt teema „Samm 1: Julgus olla see, kes sa oled ja teha, mida armastad – vaata enda sisse!“ Noored olid kenasti moodustanud toolidest poolkaare ning kuulasid Monikat. Mitme tunni vältel toimus aktiivset noortepoolset osalust, küsimisi ja vastamisi neile, toodi näiteid noorte endi kogemustest, aga tehti ka grupitööd, kus jagati mängulisi ülesandeid kuni ülesastumisülesanneteni välja. Õieti ei märganudki, kui kell tiksus juba poolt kuut varaõhtul, mis oli ka täpselt paras aeg, et otsad kokku tõmmata – peale olid tulemas uued külalisesinejad ning pikast päevatööst näljased kasvueas noored vajasid kõhukosutust.

Kõrvaltvaatajana võin öelda vaid seda, et tõeliselt muljetavaldav oli sel poolpäeval jälgida neid kihvte noori, kes elavad küll oma tavapärast eakohast elu, kuid samal ajal huvituvad ka ühiskondlikest küsimustest ja kes nurisemise asemel hoiavad aktiivselt positiivset joont ning soovivad reaalset midagi ära teha. Ideid, kusjuures väga häid ja kandvaid, on ju ohtralt, aga noored vajavad veelgi enam kogemustepõhist juhendamist ja tuge neilt, kes juba palju suutnud oma eesmärkidest realiseerida. Nad vajavad ka finantsilist tuge, mis on investeering  järelkasvu, kes edaspidi riigi arengule õla alla panevad. Jääb soovida ja loota, et jätkub neile loomuomaselt kaasa antud sihikindlust ning mentoreid, kes neid tõsiselt võtavad.

Artikkel:

http://www.goodnews.ee/viljandimaa-noortekogu-pidas-soomaal-suvepaevi