Läbi minu ...
Laekast Sulle soovi ulatan
ning salasõnu juurde pajatan.
Lase minna mõtteil, mis halvad
ja tahtel, mis ligimest salvab.
Siin ridades näitan Sulle maailma,
mis kuulub ainult mulle.
&
Ajavoolule
Mõtetes istun ja uudistan vaikimisi,
kes on see hing, mis mu keha sees?
Tõstan pilgu siis tasakesi,
peeglisse heidan, mis tuhm on mu ees.
Nägu nii tuttav, kuid samas võõras,
kurbust ja rõõmu se's peegeldub.
Sõrmega joonistan ringi sõõrja
ning möödunut enesest meenutan.
Seirates silmi toon kuuldaval ohke,
mis nukrusest sünnib ja vallandub.
Jälgides tujudest moodustun'd lohke
märkan - neid juurde on lisandun'd.
Katan aeglaselt kätega nägu,
rüppe neil taas lasen langeda.
Peegeldub tooruse-küpsuse segu,
miks aeg ei võiks paiguti raugeda?
&
Tõdemusele
Graatsiliselt liugled veepeeglil,
kaunis kael välja sirutatud.
Nukralt mulle pilgu saadad
nagu sõnum, mida öelda tahad,
oleks silmadesse kirjutatud.
Need siirad silmad nõrgaks teevad,
mõtted ära kaugusesse viivad.
Kõrgele taevasse vaatan,
kus lähenemas üksik luik
ja unistan - oh oleksid mul ainult tiivad ...
Libisedes eemaldud keskjärve
ja sõnum, mida öelda tahtsid, mõistatuseks jäi.
Hääletult truule kaaslasele järgned,
jättes maha teadmise -
eks igaüks meist oma rada käi ...
&
Südamevalule
Välja päästan kaua kurgus kipitanud karje -
hingesopist sügavast, kannatavast.
Miks ei suuda mõtteist kustutada varje,
mille loojaks olin ise?
Vajun näoli patja, surun sinna huuled,
summutades ahastust ja nuukseid.
Lakkamatult kummitavaid mõtteid endas kuulen,
kõrvadele surun värisevad käed.
Langetatud laugude all puudub lohutus,
vaid soolane vesi pehmelt põskedele voolab.
&
Mõnel
pingelisemal hetkel, kui võimalik, tehke paus. Kujutlege, et näete
allpool kirjapandut päriselt. See siin on lihtne
visualiseerimisharjutus. Kujuteldav ilu, värskus, puhtus, mis korraga
assotsieeruvad, on rahustavad, kui lubate. Lubate?
Õrnas tuulehoos lõkendav päikesepuna
kumades selge taeva taustal tervitab hommikut.
Ümbrus vaikib ja kasteses rohus aimatav puhang
kuivatab viimase kaste unel õitekroonidelt.
Niiske hõljuv uduloor nähtamatult taandub niidult
kinkides silmapiiri, millel vaikivad männid.
Sillerdav peegel vettinud kraavis mängib kividel
voolates niidina rägastikuste vallide süles.
Magustoores õhk ergastab ärganud meeli
pannes helisema hinge, mis hetke neelab.
Nüüd väike kergendav ohe!
Kes tahab, võib korrata
&
Unele
Läbi öö tumeda kogumi
ta vaikselt mulle peale laotab end.
Tühjus, milles mõtted uitasid hetk tagasi
on lõputu, nüüd alata võib lend.
Ei suuda valitseda hinge,
kui pääsen'd kehast uinunust.
Mis enne tundus rõõmus või ka sünge,
ei lähe enam korda, on üksnes vabanemislust.
&
Lahkunule
Sind ammu ei ole enam,
kuid igatsus ikka veel ei kustu.
Endiselt mälestust kaasas kannan,
mis tundub ealeski ei tuhmu.
Sulle lõputult mu süda kuulub,
tulid ja ta endale võitsid.
Hing teisi armastada keelab,
tunnetest ahelatesse mind köitsid.
&
Kahetsusele
Käsikäes su kõrval ihkan joosta
rajal, mis alguse sai lapseeas.
Ennastunustavalt unistan ja loodan,
küll saan kord heastada kõik vead.
Andeks anna, kui vähegi suudad
valusad hetked, mis kaasa tõin.
Usun aeg mind sootuks muudab,
kustutab valu, mis hingele jäi.
Kaelast sul tahaksin kinni võtta,
emmates, halb kuniks ununeb.
Koos saaks heldimuses nutta,
teades, et sõprus ei purune.
&
Tabamatule
Tuul on möödalennul mahe,
otsekui silitades mu keha.
Viivuks seisatada soovin,
harali sõrmedega püüda proovin.
Korra mu juustes peatub,
sosistab ja plehku paneb
ja mina silmist pühin pisara,
mille jättis, kui mu nägu puudutas.
Ei lase tal lihtsalt minna,
astun sammu, järgi jooksen.
Varjatuna peidab end hilju,
märgates mind, põsele teeb pai.
Sala ning nähtamatult
sääri mööda üles libistab end,
kleidi servast sikutab,
kelmikusega üles paiskab.
Kavalat taas lõksu püüda tahan,
tema aga kiuslikult vilisevat saba lehvitab.
&
Olen, kes olen
Mu sõnad kui janust, mis mõtete lend,
on ainus, mis jäänud, et avada end.
Luuletes väljendus sisemust kannab,
on enim, mis hingele kosutust annab.
Paber mind kuulab ja vastu kõik võtab.
Vaevalt see valik on väljund, mis petab.
Kiindunud tundeisse, väldin pilkeid.
Südant vaid kuulan, tõrjudes kalke.
Olgu ma pealegi omapäi uitav.
Mõeldakse niigi, mis enestel köitev.
See, kes ma olen, ei mõisteta eales.
Otsuseid võtan neid tõiku teades.
&
Teesklusele
Ülbena su juurde ilmusin,
meelt vaid lahutada proovisin.
Mu valelik kompliment pilkavalt õrritas,
kuid sisimas lähedust soovisin.
Mask mu näol oli võltsilt naeratav,
olid vaid selleks, et võtta mu kurbus.
Piinlikult tühjana pakkusin ennast,
teades, et nii olen ahvatlev nõrkus.
Lahkudes külmalt mul suudluse andsid,
veendunult tõigas, et enam ei kohtu.
Tühjemaks veelgi mu süda jäi ...
... jäi minnes ootus õhku.
&
Armastusele
Pehmel häälel sulnilt öeldud sõnad
pehmesse embusesse mind meelitavad ...
Pehmelt hoidvate käte vahel mu õlad
pehmele voodile istuma keelitavad ...
Magusaimad huuled suudlusi jagavad,
magusalt hellitusi mulle sosistavad ...
Magusaid lubadusi kõrvad kuulda tahavad,
magusad unistused vastupanu vaigistavad ...
Kirg on see, mis tõmbab üksteise poole,
kirglikult kehasid puudutama ärgitab ...
Kirega anname aimu teineteise soole,
kiredes hetk üheks meid märgistab ...
Õnnelikeim on viiv, mis rõõmsaks muutis,
õnnelikena hüvasti trotslik on jätta ...
Õnnelik see, kes anduda suutis,
õnnega koos, kes ihaldas võtta ...
&
Flirdile
Vormitud klaasis pehme Martini
sädeleb laserist pillutud kiirtes.
Nautides õhtut aeglaselt mekin,
tajudes raamide hajumist meeltes.
Tantsivaid kehasid tuledes keerleb,
piidlemas jahile tormanud isaseid.
Minustki möödumas võimalik ohver,
pilk saadab mänglevaid lihaseid.
Otsustuskindlalt sean sihikul sammud,
muusikast puusaga rütme haarates.
Mängule üleni joovastus allub,
flirtimist tiivustab julgustav naeratus.
Argine vagurus ununen'd sootuks,
kulunud žeste matab bravuur.
Napsises meeles on tardunud ootus,
õhtuseks saatjaks mu kiskjanatuur.
&
Armuvalule
Tormist kõledas öös ta seisab -
vana ja räsitud puu.
Kalleid mälestusi eneses peidab
trotsides rebivat tuult.
Seltsiks pimedas kollendav kaar,
mida imetleb õhtuti tummalt.
Aegade jooksul neist saanud paar,
sunnitud kooslus on lummav.
Tunnistajaiks igatsusvalule vaigupisarad
helgivad eredas kuuvalguses.
Katavad tihedalt kooldunud käharaid,
rajuse iili käes tompudeks valguvad.
Õhtuseid tunde heitlikult oodates
lahutatult õnnetu kannatab.
Ainiti taevavõlvile vaadates
ahastust eneses tunnetab.
&
hea = halb; halb = hea
Õhk pakatab tunnetest ja vihast,
hämarus vaid seda varjab.
Üksainus samm veel lahutab meid ihast,
mind valusate sõnadega sarjad.
Tasa tundeid valitsevat nägu vaatan
ja käest sul tahaks haarata,
kuid sinu sees on justkui Saatan,
mult pilku püüad pöörata.
Unustatuks jääb iha, mis meiega käis.
Unustada ei saa, kuid teeselda võime.
Unustatuid kõik paigad me ümber täis.
Unustades hea, halva enda ümber lõime.
&
Ajaratas
Ei täna ole päev nii hell, kui seda oli eilne,
vaid hämar vari silmi paitab.
Kui hommikuti avad nad, siis kargus rusub neile,
kuid tea, et päike on Su südames ...
Aeg ajab taga päevi
ja enne, kui ärgatagi jõuad, on valitsejaks õhtu.
Õnne, mis Sind saadab, justkui ei näegi,
kuid päikese võid leida oma südames ...
Halastuseta Sust üle jookseb iga hetk,
jättes maha kogemuste jäljed.
Sul soov on minevikku teha retk,
et tunda päikest, mis soojaks muutis südame ...
Sa jälle läbi teinud ühe päeva,
elus edasi üks samm ja tagasi vaid mälestustes vaatad.
On mured see aeg, mida endal ei ihka,
kuid tea - päike on Su südames ...
&
Kirg
Me kolmekesi sulan'd üheks meeleks,
kõik näib justkui paika pandud.
Sina mind ka seekord veetleks,
kuid su sõbral, tundmatul, mu pilk on tardun'd.
Ükskõikselt naeratuse näole manan,
kuigi jutt, mis räägid, minuni ei jõua.
Sala vaid üht asja tahan -
armastust, mis mingeid reegleid mult ei nõua!
Sina, kes mu sõber hea,
truult mu kõrval püsid, oled meelas,
üht tõde minu hingest sa ei tea -
su kaaslasel end võrgutada ma ei keelaks.
Kaunis on kiindumus, kuid valus,
see üle teisele võib kanduda.
On kogum möödun'd kurbust mälus,
meenutades mõttetust - ainsale hingele anduda.
Hajub karskus, mis õhtusse meid juhatas,
mind miski sulle haiget sunnib tegema.
Tugev tõmme vere põlema mul lahvatas
ning ainult teda olen võimeline nägema.
Näib naeruväärne joobun'd jutuvada.
Ma üksi olla ihaldan.
Nii endal lasen eemalduda
ja teisel läheneda võimaldan.
Ta käte vahel leian nutmas end.
See hirmutav, kuid vastupandamatu.
On valik - teda või sind?
Tean vastust, kuid see on paratamatu.
Kaks paari samme pimedusse kaovad,
ettearvamatus embuses on olla soe.
Kaks mehekätt end keha ümber seovad
ning ükski sündsus meile vaevalt loeb.
Pea peal kokku löövad iharuse lained,
viimse raasu mõistust tuimaks teevad.
Nii meel kui hing ei ole enam kained,
metsikud tantsud meie ümber keevad.
Silmis säramas on sädemed ja kirg.
Mind tagasi ei hoia mitte miski.
Kui meenub tõde, valdab hetkeks hirm,
kuid järgnev selle kustutab.
Uinun väsinult ja tulvil soojust,
toetades su õla vastu pead.
Veel unes nautida võin sinu voorust,
sest selgelt püsivuse säilimatust tean.
Koos te lahkute - üks morn, üks õitsev
ja selle taga olin mina, kes liiga tegi kõigile.
Saan suudluse, mil saatjaks päike tõusev
ning mahajäetult lamama jään voodile.
&
Irooniale
Naudi elu, ole vaba,
kaasat otsi hoolega.
Kindlat suhet ära taha,
rutta eluvooluga!
Lõpuks sellest ära tüdid,
tahad leida kedagi.
Õhtud üksi on nii nürid,
manduda võib sedasi.
Arvates, et valik õige,
iseloomud klapivad,
veendu absoluutselt kõiges,
teadmised veel napivad.
Mees kui lõpuks tundub sobiv,
naiste soosingut siis ootad.
Valikut kui saadab nurin,
huvi sõbra vastu kaotad.
Silmad jälle lahti käid,
õige peatselt leiad uue.
Elevil sa taas kord näid,
teiste ette vaja tuua!
Ennäe imet! Poiss kui ponks!
Naistel silmad kilavad.
Selles asjas peitub konks -
teised teda piiluvad.
Sõbratare ära usu
valikuis, kes pragavad.
Mees, kes nende meelest musu,
ise teda tahavad!
&
Väärtustele
Selleks, et armastada ju elame,
kuid tähendus sellel on ununen'd.
Mille nimel elu otsinguil veedame,
kui vaimsus meis endis on purunen'd?
Näikse leidnud end otsitud eesmärgi sees,
ei valdagi teadmist, et soovime omada.
Jätkuv tee mõtterajal prooviks veel ees,
et avaneks võimalus tõdemust tabada.
Räägime asjust, mis kaugel on siirusest,
hinnates seda, mis tähtsust ei kanna.
Jõud kasvab toitudes teiste pisaraist,
aidates nõrgemaid, rõõmu ei tunne.
Puudu jääb julgusest, olemaks vahetu ...
raameis, kus võitlus on valitsev.
Südamest pihtimus tundub nii kohatu ...
suhteis, kus vilumus talitseb.
Valulik areng on pandud kui kohustus,
tabamaks seikadest väärtusi kallimaid.
Otsinguil toetamas iganen'd lohutus -
aeg on see, mis muudab meid sallivaks.
&
Mõtlemise küsimus
... hetk on ajas vaid lühike viiv, mis võib ühtäkki kõike muuta.
Hetkega saadu ei pruugi olla piin, kuid mitte ka parim, mida osata loota.
Kui käega pühitult armastus võetakse - kustunud elu näol või kaotades teisele.
Silmapilk samas võib sütitada tulukese südameis, mis kaua külmas igatsenud.
Kas saatus võib olla hetke looja, mis määratud on nii või teisiti?
Või on see vabandus "vääralt" elatud elule?
On ju karistuseks meie sees häbi ning tunnustuseks rahulolu mõnest ilusast teost.
Hetk on antud, et nautida!
Õnnetunde puududes ei maksa unustada, et olla saab veel alati hullem ...