Mõttelõng

"Muretsemine on kaasaja katk" (Dr Miley Blanton)

On muresid, mis vapustavad ja matavad haigustesse. Niisugused tabavad reeglina ootamatult, vallandades ridamisi protsesse, mis mõjub laastavalt tervisele. Paranemiseks tuleb läbida samm-sammult kulgev tsükkel, kuniks ühel päeval on naasnud rõõm. Seda teemat las lahkavad professionaalid.

On olemas ka teistsuguseid muresid. Näiteks põdemine igasuguste pisiasjade pärast, mis seda üldse ei vääri ja näib otsekui vilets harjumus, millest on võimalik vabaneda. Just viimase võtan teemaks, kuna olen olnud selle ala meister. Muremõtted ei ole mind hüljanud, kuid mina hülgan nüüd neid.

Kui vaadata murele otsa, ei ole näha, mis peitub maski taga. Mask võib olla sedajagu ebameeldiv, et tekitab tahtmise põgeneda. Eitamine küll leevendab ajutiselt enesetunnet, kuid omakorda juurutab käitumismustrit, mis sunnib järgmine kord uuesti põgenema, et kogeda leevendust.

Et aru saada, mis on mure, tuleb see eelnevalt juppideks lahutada. Pikemat aega on mul kombeks mureküsimusi lahti harutada ning sobilikumal kujul kokku liita, kui need mulle tüütuks muutuvad. Meetodi avastasin küll omal käel, kuid lugedes olen saanud kinnitust sellele, et tegemist on levinud võttega, mida kasutatakse nii tava- kui alternatiivmeditsiinis.

Üks paljudest teemaga seotud definitsioonidest ütleb, et hirm on tundmus, mis tekib turvalisust ähvardavas olukorras, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või kui tundub, et ohtu vältida ei olegi võimalik. Niisiis rajanevad meie pseudoprobleemid kartusele millegi ees. Kui ei õpi hirmuga tegelema, selle olemust tundma, tekib suletud ring ning negatiivne impulss suunatakse sisemusse.

Dr George W. Crile on öelnud, et me ei karda ainuüksi oma mõtetes, vaid ka südames, ajus, sisikonnas, ning olgu mure või hirmu põhjus milline tahes, avaldub nende mõju rakkudes, kudedes, elundites.

Inglise keeles näitab muretsemise destruktiivsust selle sõna algupärane tähendus anglosaksi keelest, mis tähendab "lämmatama".

Kõik meedikud puutuvad kokku juhtumitega, kus hirm, süvenenud mure ja ebakindlustunne on haiguse otsene põhjustaja.

Õnneks on ebaloomulikult kuhjunud murekoormast võimalik vabaneda lihtsate kujutlemis- ja enesesisendusmeetodite abil. Oluline on negatiivsed mõtted ära juhtida, asendada need positiivsetega ning tervistkahjustav ei hakka kuhjuma, kui praktiseerida regulaarselt.

Aga teeme nii, et ma ei jätka pikemalt mure olemuse ümber, vaid annan mõned lihtsad soovitused enda kogemuste baasilt. Kui teil on juhtumisi eelarvamusi autosugessiooni ja visualiseerimise suhtes või ei ole kogemusi või piisavalt infot, siis materjal on hõlpsasti kättesaadav. Mul on tunne (kogen), et tänapäeval esineb selles küsimuses üha vähem tõrkeid ja vastumeelsust. Isiklikult mulle on see meeldiv ja lõõgastav tegevus, noh, umbes nagu unistamine.

Esimese asjana soovitangi hankida teemakohast materjali, mis lihtsalt ja loogiliselt mure olemuse lahti seletab. Nii on võimalik tundma õppida selle tundmuse ihuliikmeid. Saab teada, kus on pea, käed, jalad, süda (hirm) ... Kui kaob umbmäärasus, on võimalik kasutust muretsemisest üle olla teadlikult.  
Vahepalaks läksin huvi pärast guugeldama, et kas leian mingisuguseid häid tsitaate hirmu kohta ja toon välja nüüd mõned Vikitsitaatide lehelt:

"Nimeta alati asju nende õige nimega. Hirm nime ees suurendab hirmu asja enda ees" (Albus Dumbledore)

"Hirm seisneb füüsilistel impulssidel. Füüsiline ei ole tähtis" (keegi Insider AC 13)

"Kõige laostavam element inimese meeles on hirm" (Dorothy Thompson)

"Kollektiivne hirm stimuleerib karjainstinkti ning toodab julmust nende vastu, keda karja liikmeks ei peeta" (Bertrand Russell)

Musta huumorit ka:

"Hea sõna ja revolvriga võite saavutada palju rohkem kui ainult hea sõnaga" (Al Capone).

Teiseks soovitan tõusta probleemi kohale kasutades loovat kujutlusvõimet. Ülevalt avaneb sootuks teistsugune vaatepilt. Minu tavapäraseks kujunenud harjutustes väljendub see nagu skeem, mille vahel jooksevad ühendused, millest omakorda kulgevad paralleelühendused jne (seepärast ongi mul nii pikad juhtmed, hihii). Nende ühenduste vahel on punktid - põhjused, teod, tagajärjed. Leia sealt probleemi põhjus - hirm!

Kolmandaks analüüsi! Mina esitan niinimetet kontrollküsimusi stiilis: Kui oluline on küsimus minu jaoks päeva, nädala, kuu, aasta jne pärast? On olukorras midagi ebaharilikku, mida keegi teine pole kogenud? Millist rolli miski või keegi minu elus mängib? Suren ma selle kätte? Mida see minu elus muudab või mida saan muuta mina ise? Lähtun printsiibist, et olnut ei muuda... bla-bla.

Neljandaks soovitan tööle panna loovus ja töötada välja midagi enesele palju meelepärasemat ja leidlikumat!

Paljud ei suuda muretsemishädaga toime tulla, sest nad ei ole kuigi kohanemisvõimelised või on liialt kinni konkreetses mõttemustris ega üldse lasegi enesel mõelda avaramalt. Ütleks, et jäigalt kinni mingisuguses põhimõttes. Põhimõtted on head seni, kuni me nende tagajärjel haigeks ei jää (eeldan, et kirjutan süüdivatele inimestele).

Probleem muutub keeruliseks, kui seda ei ole võimalik "nihutada" ega sobitada olustikku lihtsal viisil. Ise ju loome endale puuri ja mulle ei taha kuidagi pähe mahtuda, kuidas saab tunda rahuldust sellises kitsas raamis kükitades? Loogiline vabandus näikse olevat see, et siis ei tule enese olukorra ees võtta vastutust ja on lihtne välist keskkonda kõikides oma hädades süüdistada.

On tegelikult hämmastav, kuidas isiklikud probleemid alluvad lihtsakoelisele metoodikale. Saladus peitubki lahendamismeetodi väljatöötamises ja pidevas vaevanägemises. On mõtet korda saata midagi, mis näitaks, et käsil on tõhus vasturünnak. Nii toimides koondame oma vaimsed jõud probleemi lahendamisele meile arusaadaval ja kasutamiskõlblikul viisil.

Praktika käigus avastad, et see, mis tundus esmapilgul nii ebameeldiv, on relvituna tegelikult üks paras könn!

Kui vaimsete harjutustega tegelen, siis enamasti voodis enne uinumist. Ma ei ole piisavalt distsiplineeritud. Tegelen siis, kui juba sant enesetunne peale hakkab tulema. Samas on mul tuttavaid, kellele olen jaganud näpunäiteid, hajutades kõhklust väitega, et keegi niikuinii ei näe, mis nad seal omaette pobisevad ja mõtlevad ning lõpuks ei võta see ju tükki küljest. Nad tegelevad ja on kohati järjepidevamad kui ma ise!

Mäletan väga hästi oma esimest tulemuslikku korda. Lõin peas süsteemi, tegin sammhaaval läbi ja kui jõudsin lõpusirgele, purtsatasin naerma, sest esiteks oligi kujutlus naljakas ning teiseks mõistsin, kui labaselt lihtne oli tegelikult mure kese ning loomulikult pakkus see kohe ka vabanemistunnet.

Küsite, mida silme ette manasin? Mure oli tol korral sangpomm. See lihtsalt ise tekkis kuidagi suurema pingutuseta. Kui olin lõpetanud, haarasin sel sangast ja lennutasin oma elust minema. Jajah!

Täna on lihtne, kuna teadvustan enesele tõika, et kõik oleme ennekõike inimesed sarnaste aistingutega ning igasuguste veidrate olukordade taga peituvad kõige labasemad põhjused. Punkt. 

Ei maksa loota, et kui midagi ei proovi, hakkavad probleemid iseenesest lahenema. See on nagu muruniitmine: niidad, kuid juured on mullas ja varsti vaja taas niita. Destruktiivsed mõtted mõneks ajaks küll taanduvad, aga nad ei kao iseenesest mitte kuhugi. Selleks tuleb olukorda teadlikult muuta.

Minu kirjeldatud viis on vaid isiklik kogemus. Pseudoküsimustes leidub antidepressantidele veel palju alternatiive. Ära luba mõtetel elada endas nõnda, et neist kujunevad mured, millega tegelevad professionaalid!

Have Fun!

Inspireerituna: N. V. Peale “Positiivse mõtlemise jõud”

                                                          ***

Me suudame inimestevahelises suhtluses lõhkuda negatiivset ringi ja soovi korral muuta selle koguni positiivseks. Juhtub see siis, kui vaimselt küpsem võtab teadlikult vastutuse toimuva ees, kuna tal on arusaam protsessi olemusest. Vastasolija mentaalne pagas ei oma tähtsust, kuna positiivset energiat, nt siirast lahket sõna, mõistmist, kaastunnet, huvi olemasolu jm, tunnetavad inimesed ühtviisi.

Me ei tule tegema kurja. Kui nii juhtub, on see õpetatud-õpitud muster ja põhjustatud arusaamast, et kurja on tehtud sootuks meile ning vastureaktsioongi on tingitud pigem soovist end kaitsta millegi eest.

Siinses keskkonnas leiab aset tohutult haavumisi. Ikka seisavad selle taga hirmud. Sisimas tunneme endid heasoovlikena nagu see algupäraselt loodud ju ongi ning järeldame ebakõlade puhul teisi ülekohtustena. Iseenese mõtetest ning tunnetest on meil ülevaade, teiste omadest mitte. Ka siis mitte, kui nad suu lahti teevad...

Niisiis üks asi on see, mida endast ise arvame ja teine asi, mida aduvad meist kaasinimesed ning tekkinud ebakõlad taanduvad ebaõnnestunud kommunikatsioonile. Seda, mida sisimas kaasas kantakse mõtete-tunnete tasandil, ei ole võimalik panna sõnadesse nii nagu see tegelikult on. Sõnastamine automaatselt deformeerib algupärase. Arusaamatused kaotavad oma negatiivse sisu ja neil pole enam tähtsust alates hetkest, kui on soov mõista ehk siis juba viibitaksegi positiivses ringis. Mõelda vaid, kui lihtne oleks inimestevaheline suhtlus, kui nad vahetaksid mõtteid nii, et sõnu vaja polekski!

Negatiivset ringi on väga lihtne katkestada ja lihtsad asjad kipuvad olema lausa nii ülemõistuse lihtsad, et neid on keeruline rakendada. Seni, kuni vahel on pidur – ego, mis saab riivata.

Olen mõtisklenud omaette, et meie igapäev liigub maise elu lõppvaatuse suunas ja kõik justkui otsime olemasoleva tähendust ning taban end mõttelt, et kulminatsioon saab olema ilmselt lausa narruseni lihtne, kui  jõuab pärale vastus selle kohta, mis on jäänud selja taha. Vaevalt siis kellegi subjektiivne tõlgendus meist enam loeb. Loeb vast ikka see, milline on olnud tahte olemus meie enese sees – energeetiline tasand. See, mis oli tegelikult...

Vaimne küpsemine annab tugevuse ja loob suutlikkuse jätta negatiivsele vastamata negatiivselt, mis jätkaks energiaringi läbi uue lisatud laengu ning levitaks seda ahelreaktsioonina mööda võrgustikku kõrvalseisjatele, kes otse tsentris pole viibinudki. Toimib nagu nakkuslik viirus. Kogemustega kaasneb arusaamine enesest ja vastasolijatest, annab mõistmisvõime ning võime elada teadlikult. Kui saab selgeks, et teised inimesed ei ole halvad, on võimalik praktiseerima asuda kohe ja mitte jätta omandatut mugavusest tähelepanuta.

Olen kuulnud kogu elu öeldavat: See on ju inimlik! Inimlikkusega on tõepoolest mugav välja vabandada ebaküpsust, laiskust või sihilikke negatiivseid tegusid, peaasi, et mitte võtta vastutust. Mis need teised asjad siis on? Head ehk minulikud? Ei maksa jätta tähelepanuta, et absoluutselt kõik, mida inimene teeb, on inimlik-minulik – nii positiivne kui negatiivne. Tähelepanek on lihtne – mida küpsem, seda positiivsem. 

                                                          ***

Tahan kirjutada sellest, kuidas võib komistada valede inimeste otsa siis, kui vajatakse aktsepti millelegi, milleks siia ellu oled ehk kutsutud, aga ise seda veel ei tea, olgugi, et tunnetad eneses midagi sütitavat. Küsimus on seega tundlik. Olgu siinkohal ära märgitud, et kui ütlen "sina", ei pea silmas otse sind.

Valed inimesed on need, kelle hinnangust ja tahtest sead end sõltuvusse kogenematusest, olgugi, et teed seda vabatahtlikult mõnd suhet sõlmides (lepingud, asjatundlikku hinnangut vajavad asjatoimetused, heakskiit vms). Valeks muudab teise inimese asjaolu, et tegemist on võõraga, kelle taust on teadmata ning seetõttu ei mõista teda ja teisalt ei tunne päris hästi iseennast ning oma vajadusigi, millega oleks aeg tegelikult tuttavaks saada ja seepärast niisugused sinu momendid elus tekivadki. Nimetagem seda siis nii, et elu kutsub. 

Kutset võid kuulda juba maast madalast, kuid olles veel teadmatuses, on raske ära tunda hetke, mis kuulub just sulle. Miks? Frustratsiooni tõttu, mida see põhjustab, sundides minema mööda tundmatut rada täiesti iseseisvalt kõikide silme all, teadmata, kas kukud või jääd püsti. Mida tähendab "kukkuma" ja "püsti jääma"? See tähendab jälgivate silmapaaride hukkamõistu või heakskiitu, millesse siis veel siiralt usud. Äratundmismoment oma rajast võib olla hirmutav, kui puudub tugivõrgustik.

Pöördusin omal ajal kirjastaja poole, s.o juba pea poole enda elueast tagasi. Daam luges kogumikku, kuid lükkas selle ära. Tunnet, mis mind valdas, tahangi täna tagantjärgi kirjeldada, sest olen veel nii tundnud ja ... põgenenud. Teate, see on hämmastav, kuidas tundlikes küsimustes eelistab kogenematu inimene pigem ühte ainsat negatiivset hinnangut tosinale heakskiitvale!

Tol korral olid need siis luuleread, mis teatavas võtmes on midagi intiimset ja isiklikku - koorid end alasti (hing on paljas), oled kaitsetu ja haavatav seeläbi, oodates, et võetaks omaks. Pakud end välja, olles seejuures täiesti puhas ja siiras ja see "vale" inimene vastas heidab sulle hindava pilgu niisuguses olukorras ja hüüatab (ka muide täiesti siiralt): "Issand, kui kole sa oled!" Alandus! Loomulikult pugesin kappi peitu selle asemel, et otsida õpetajaid, abistajaid, neid, kelle silmis olen kõige ilusam.

Täna muidugi mõistan, et see oli koll nimega Hirm ja niisugustel puhkudel, kui meie eesmärgid on positiivsed, on tõlgendused kinni vastasseisjates ehk selles, mis on kinni nende maitses, eelistustes, peas, kuid see pole siiski ammendav.

Tuntud teerajajad on jõudnud kaugele ja sinu katsed esimestel sammudel võivad mõnda neist muigama panna, mis minu jaoks on täiesti põhjendamatu. Need samad autoriteedid, kellest ma väga lugu pean, pidid oma pika teekonna alguses astuma selle esimese konarliku sammu, et seiklus saaks alata, et jõuda sinna, kus vajatakse nende aktsepti. 

Elu on näidanud ühtelugu, et need, kelle hinnangust ühel päeval sõltusid, satuvad olukorda, kus sõltuvad sinu tahtest. Mäleta siis olnut ja ole suuremeelne!

Lühidalt - ära anna alla, kui tunned kirge!

                                                          ***

Väiklastel tunnetel ei ole tegelikult üldse mingisugust selgroogu, vastupidiselt sellele, kuidas endid selles osas petame. Väiklus on üks suurimaid pisikese olemuse kaubamärke ning vastand suuremeelsele andestavale eluhoiakule, mis teeb inimesest suure ja vaba inimese.

Kui lihtsalt lubad negatiivsel tasandil enese üle võimust võtta ja suunata kõike järgnevat? Näiteks nii: Maksan kätte! Ei andesta! Põlgan! Õõnestan!

Kas teadsid, et niisuguses olukorras, kus väiklus pead tõstab ja tuleb otsustada, mida sellega peale hakata, mõjutab konkreetne otsus enese edaspidist käekäiku? Kas tead juba, et kui võtad vastu otsuse reageerida negatiivselt, ei maksa sellega kätte mitte kellelegi, vaid vigastad võimalust olla ise õnnelik ning paned idanema negatiivsuse, mis ju kasvab nagu iga idanev vorm? Kas mõistad, et kui otsustad põlata, hakkavad järjest sündima negatiivsed teod, mis mõjutavad mitte põlatava, vaid hoopis iseenese olemust?

Kibedusest silmnähtavalt pakatavaid kaasinimesi vaatan teadlikult pilguga, et miski teeb neile haiget ja nad ei suuda sellest nõiaringist välja rabeleda, sest nad ise on otsustanud reageerida väljakutsele negatiivselt. Nad vajavad abi - armastust ja mõistmist! Mittemõistmine sünnitab valu ja valu põhjustab veelgi suuremat kibedust.

Hea uudis on see, et väiklaseid tundeid saab täpselt niisama lihtsalt muuta olematuks kui lasta neil muutuda reaalseteks. Otsustada tuleb! 

                                                          ***

Õnnelik olemine tähendab tihtilugu seda, et keegi teine saab haiget. Kuidas on tegelikult?

Kalkuleeritakse, mida ollakse suuteline rohkem taluma - enese või teise õnnetust. Võib nii tunduda, et teiste valu on raskem taluda. Tegelikult on mugavam taluda seda, mis toimub iseendaga. See on sissetallatud rada.

Mõtisklen, miks kiputakse arvama, et õnnetunne sõltub kellestki teisest? Valime välja ja paneme vastutuse ette: "Tee õnnelikuks!" Kuidas ometi, kui vahel on keeruline endaga ise hakkama saada?

Võib olla palju põhjuseid, miks ei suudeta olla õnnelik. Ellujäämisinstinkt ja soov mitte saada hõimust väljaheidetud? Võib "süü" olla pärilikkusel? Võib "viga" olla ennasthävitava mõtlemise tulemusel tuksikeeratud ajukeemias? Ehk hoopis sügaval empaatiavõimel? Äkki siiski ootusel, et keegi teine peab meie elu õnnelikuks elama?

Mõtlen, et kui peaksime igal hommikul ronima tohutult kõrge torni tippu ja sealt alla vaatama, näeksime aina sama vaatepilti. Kellast kellani. Nagu askeldav sipelgapesa. Kui sinna tekib värvilaik, lahvatab hetkega kaos. Teiste rutiin saab rikutud ja "sind" kistakse auku tagasi, et sipelgapesa kuningriigil oleks lihtsam hakkama saada oma harjumuspärases voolus. 

Õnn võib olla kellegi meeltepettes teise õnnetus ning võib tunduda, et ei saa enesele taolist suurejoonelist luksust (õnne) seetõttu lubada. Mõned inimesed on väärt nii suurt ohverdust (?), kuid mõnede arvamus sellest, kuidas just sinul tuleks tingimata elada, et olla õnnelik (et tegelikult neil oleks parem), ei lähe maksma "sulle" ei elu ega saa ka välja heita hõimust, mida ei eksisteerigi, kui otsustada paigutada oma enese õnn esiplaanile (ei ütle, et kõige esimeseks).
Kui keegi teeb pingutusi, et olla ise õnnelik, ütleme, et see inimene on rahurikkuja! Ei mõtle, et tahab olla õnnelik ja selleks tuleb end tohutult ületada, et meie keskel ellu jääda. On see kadedus? Tahaks ise ka, aga hirm on? Ei ole sama palju elujõudu? Ütleme siis enese lohutamiseks ja oma mugavustsooni kindlustamiseks, et õnnelikuks saadakse meie arvelt! Aga tegelikult? 

Need samad, kes meid hoolega auku tagasi kisuvad, et endal oleks muretum elada, ei ütleks ohverduse eest aitäh! Need, kes ütleksid aitäh, soovivad sootuks edu õnne leidmisel.

                                                            ***

Ööpäevas on jätkuvalt 24 tundi, aga enam ei ole aega – mõõde on nihkunud. Aega ei ole muuks, kui vaid tööks ja kohustusteks. Muidugi on see paljudel asjaoludel kunstlikult kujundatud illusioon, millesse usume, sest pole aega seisatada ja sügavamalt juurelda, miks meil on ebamugav.

Ah, muidugi ma üldistan! Alati on neid, kes astuvad targalt-teadlikult rattalt maha täpselt õigel hetkel. Paljusid sundis selleks küll elu vägisi, aga see pole õnnetus, sest pealtnäha ootamatult tekkinud jamad võivad päästa meie elusid. Sellised hetked on täpselt õiged, et pidada iseendaga sisimas tõsiseid vestlusi, esitada küsimusi, sest vastused on alati samas.

Mul on lõpuks töö, mida armastan. Ja veel kuidas ma seda naudin! Ei, see on pigem hobi, mis on ka boonusena tasustatud. Olen tänulik endale suures teadmatuses ja ebakindluses tehtud julgete sammude eest, oskamata kuigi hästi prognoosida, mis pärast seda minu elus juhtuma hakkab. Kõik sai ette võetud edukama ja õnnelikuma elu püüdlustel. Edu = minu jaoks hingerahu ning võimalus osaleda elu loovates protsessides naudinguga-huviga ja uskudes, et igaühest sõltub midagi kohe kindlasti!

Me keegi pole mõttetud tegelased – igaühes on miski, milleks ta on vajalik. “Väike” inimene võib kallistada “suurt” häbenemata, et ehk ei ole ta seda au ära teeninud või veel hullem – äkki ta oma väiksuses ei tohigi puudutada kedagi nii auväärset ja tänada kedagi, kes on temast targem, lahtisem, suuremeelsem jne, aga ma tegin selle ära! Kallistasin täna suurest tungist oma raviarsti dr Ljudmila Fjodorova “pooleks”! Oli piinlik “väikese inimesena” seda teha, no aga kui ma nii tunnen?
Ta on kindel, et on väga tavaline inimene (muidugi ta mõtleb nii, sest on tark), aga tegelikult on ta siiski eriline ja selgesti eristuv!
Nädalavahetusel palus ta mul teda mitte igatseda, sest kohtume taas juba esmaspäeval. Teisipäevast saab minu jaoks märgiline päev … Homme aga näen oma lapsi! Lapsi, kelle jaoks mul enam üldse jõudu ei jäänud …

Ei, ma ei usu, et lapsed jäävad sündimata viletsate olude tõttu – see pole kunagi õieti takistuseks olnudki. Mõelgem … Ka väga kasinates oludes saab kasvatada õnnelikke lapsi, kui nende jaoks ON AEGA. Kuhu sa sünnitad lapsi, kui sul ei ole aega nende jaoks? Kellele? Kes vastutab? 
Ma tahtnuks neid tunduvalt rohkem oma ellu, aga närvikava ei pea vastu enese jagamisel kõige vahel nii, et säiliks tasakaal. Ma pole nii võimekas, kui mõni teine samal ajal saab kõigega väga loomulikul moel hakkama. See lihtsalt tapaks mu!

Kõik sünnime siia ilma isesugustena, mingisuguste loomuomadustega, mida on raske alla suruda ja küllap on meid nii erinevalt funktsioneerivaid ja mõtlevaid vaja siia põhjusel, et kõik ellu loodu toimiks tasakaalustatult ja hästi nagu üks korras masinavärk. Üksi me seda ei suuda. Vajame üksteist just täpselt sellistena nagu oleme!

Ma olen tänulik!

                                                            ***

Kirjutan väljapaiskunud emotsioonist, mis ei ole minu puhul tüüpiline, et selle looks vormistan. Seni olen jaganud mõtisklusi peamiselt inimestevahelistest suhetest. Arvasin esialgu, et vahet ju pole, mida tundsin, sest mu isiklik südamekogemus ei annaks teistele mitte midagi, aga ... 

Ütlen ette, et mu meelest oli asetleidnu nagu üks lollakate juhuste jada, mis pidigi juhtuma, et jõuaksin tulemusena järjekordse veendumuseni, kui erilised võivad olla lihtsad momendid. 

Niisiis planeeris mu õde pikemalt Itaalia-trippi, mis nüüd käes oligi. Tuli paluma, et viskaksin ta järgmisel päeval ära raudteejaama umbes viiest. Porisesin seepeale: "Kas sa ei arva, et keerad mu niigi ahera unegraafiku tuksi?" Selle peale jäi ta enesele kindlaks ja mina muidugi nõustusin. 

Varavalges, s.o umbes neljast, ajasingi siis jalad alla nagu lubatud. Võtsin ligi kohe paar kosutavat kohvi, misjärel asutasin teele, et oma sõsar peale korjata. Olles punktuaalselt tal maja ees, helistasin. Pärast pikka kutsungit tuleb padjahääl: "Jaaah, mis ooon?" Mina, et: "Mida! Magad? Tuled ka või mis värk on!?" Tema seepeale: "Mhm, õhtul viiest pidid ju tulema!"

Oh, kuidas ma puhisesin tagasiteel! Teadusartikkelgi, mida hiljuti äkki Fortest juhtusin lugema, ütles, kuidas magamata öö või stabiilselt katkendlik uni oma mõjult võrdub peapõrutusega. Ei imestaks, kui enda pealt vaatan - khm. 

Huvitav, kuidas ta võis ometi arvata, et õhtuse kellaaja osas räägin unegraafikust? ...

Olin nüüd siis kursis, et väljasõit toimub õhtul 17.25 ja sain teha erakordselt magusa lõunauinaku. Isegi veel pooltund pärast ärkamist ei suutnud end voodist välja veeretada, sest tunne oli liiga mõnus. 

Kell 16 helistasin taas Helenile (mu õde). "Halloo, Erika, juba organiseerisin end bussiga Tallinnasse, sa ei peagi mind viima," vastati kõnele, taustaks sõidumüra. 

Aga ma olin juba oma 2,7-aastasele pojule jõudnud lubada, et läheme võtame tädi Heleni peale ja siis näeb ta pirakat rongi! Esimese hooga tundus, et plaan oli tuksis, sest sellistele tegelinskitele annab ikka selgitada, miks asjad ära jäävad ja teha seda veel nii, et nad rahule ka jäävad. Samas oli meile nüüd teada rongi väljumisaeg. Otsustasin ta sinna viia kõigest hoolimata ja masinavärgi ette näidata. 

Midagi liigutavat toimus aga vahetult pärast päralejõudmist. Saime lapsega vaevu paar minutikest perroonil seista ja lahkumisest märkuandva rongi vilet kuulata, kui see juba hakkaski vaikselt liikuma. Ja siis see juhtus - parklas finišeerus linnamaastur, millest väljusid raugaeas õbluke vanamemm ning veidi noorem küpses eas hallipäine härra. Nad nägid küll, et "rong on läinud", aga ühendasid siiski käed (talutamaks vana naist) ning astusid lootusrikkalt perroonile. 
Mõtlesin: "Oh pagan, vähem kui pool minutit sai määravaks!" Aga ei! Masinavärk aeglustas ja jäi seisma. Rong jäi t õ e p o o l e s t seisma! 
Olete kõrvalt näinud, kuidas linnaliinibusside uksed, graafikuid silmas pidades, suurest jooksust väsinud inimeste ninade all kinni laksavad? Nüüd mõelge - uksed lähevad lahti ja see habras, hoitud väljanägemisega vana-vana naine lubati rongi. 
Suutsin vaevu pisaraid varjata ja tundsin seepärast piinlikkust pingilistujate ees. Muidugi ei jõua emotsioon lugejani, kuid kogu olustik kujunes justkui Happy End'iga filmistsenaariumi põhjal. 
Pisike küsis mu käest ebalevalt: "Emme, kas sa oled kurb?" Olin rahul ja olin õnnelik!

                                                          ***

                                                    

Kogu maailm on minu poolt. Olen juba mõnda aega sedasi tundnud. Õigemini oli mingisugune hägune teadmine, kuid äratundmine jõudis minusse lõplikult alles ühe käe sõrmedel loetud päevad tagasi. See on ikka huvitav, kuidas niisugused äratundmised tekivad ning on nagu elu murdepunktid.
On väga suur vahe, kas omandada faktiteadmisi lihtsalt nende omandamise pärast, et luua pagas, mille abil elada ning arvata, et kõik on arusaadav VÕI jõuab miski pärale kogu kupatusega - keemiliselt - ja siis selle kaudu edasi elada. Kui viimane juhtub, on toimunud justkui teadmise ühinemine teadvusega ja kasvama hakkab midagi täiesti uut.
Saate aru? Jah, ise ka tunnen, et raske, kui mitte võimatu, on seda tundmust sõnas edasi anda. Mis on lahutamatult seotud tunnetusega, seda tulebki isiklikult kogeda ning kahjuks ei piisa üksi kirjeldamisest. See on asi, mida teatakse tunnetuslikult. Tean, et need, kes kogevad seda, mida minagi, tunnevad rõõmu mu äratundmisest. Olen nüüd ju oma ning kohas, kus soovitakse anda, mitte endale hoida ega ära võtta, sest siin teatakse, et ainult nii saab ka ise. 
Küllap võib loo pealkirja lugeda inimene, kes mind ei tunnegi ja mõelda: "Mis mõttes? Mul pole sinust sooja ega külma." Minul Sinust küll on sooja ja külma! Või loeb seda inimene, kel pole minuga olnud parim kontakt ja mõtleb: "Unista edasi!" Unistan jah! Aga asi pole ka selles.
Ei ole nii, et olen muutunud tundetuks või pimedaks selle suhtes, mis maailmas aset leiab. Ei ole nii, et enam muust peale iseenda ei hooli, kui mul on hea olla ja armastan elu. Asi pole ka selles!
Mulle tundub pärast niisuguse teadmise pärale jõudmist, et olen kõikide inimestega ühte nägu ning see on nii hea tunne - kuuluda siia maailma, seda armastada ja olla oma. Polnud ju see sugugi ammu, kui mulle tundus, et erinen sellest maailmast nii tohutult, ei kuulu siia, ja keegi mind ei mõista - mina üksi lilleke se's p***meres! Teate, kui nii juhtumisi ongi, on see ikkagi hea hüppelaud sellesse, kus praegu olen. Mis sest, et eelnevalt võib tekkida tunne vaakumis viibimisest! See tunne kaasnebki otsingutega ajal, mil veel päris täpselt ei tea, mida otsid. Kes otsib, leiab lõpuks alati.  
Elu on ikka fantastiline ja üles ehitatud lollikindlalt. Oleme niisugused huvitavad tegelased, kes saavad muuta oma elu mõttetegevuse kaudu. Selles on asi! Selles, mis tuleb meie seest ja peegeldub vastu kogu ülejäänud maailmast.


                                                          ***

Möödunud aasta 7. aprillil (pühenduse järgi) kinkis paps mulle mõni aeg pärast meie armsa ema kaotust Norman Vincent Peale rahvusvaheliseks bestselleriks kujunenud raamatu "Positiivse mõtlemise jõud" ning lisas, et loeksin ridade vahelt ja nopiksin tunnetuslikult selle, mis tundub mulle sobilik. Tean, et raamatusse pandu ei ole lõpuni, või vähemasti kinkimise hetkel polnud, vastavuses tema maailmakäsitlusega. Tema soov oli pakkuda tröösti.

Ajad olid valusad ja kogu mõttetegevus juhtunuga toimetulekuks blokeeritud. Aasta otsa üritasin, kandsin kaasas nii nagu mõni mees kannab Piiblit, ja see raamat mitte kuidagi ei kõnetanud mind.

Täna, mil raamatukogust varutud "saak" kapinurgal oli läbi hekseldatud, jäin jõllitama mainitud raamatut ja mõtlesin, et kas tõesti? Jah, tõesti!

Mulle meeldib number 13. Lükkasin kaaned laiali ja lehitsesin vastava peatüki: "Uute mõtete juurdevool uuendab sind" ja nüüd refereerin seda teilegi, head lugejad, läbi omapoolsete kohanduste. 

            

"Inimesed suudavad muuta oma elu, kui nad oma mõtlemishoiakuid muudavad" (William James)

Nagu mõtlete, selline ka olete. Seega tuleks loobuda kasututest, ajast ja arust vangistavatest mõttemustritest, mis ikka ja jälle toovad tagasi nullpunkti, konfliktidesse, ebaedusse ning täita oma vaim värskete, loominguliste mõtetega armastusest, headusest, küllusest, inimsuhetest, üldse elust. Seda tehes muudate oma elu. Maailm, milles elame, ei ole määratletud mitte niivõrd väliste tingimuste ja oludega, kuivõrd mõtetega, mis meie meeli valdavad. 

Inimloomusel on kalduvus muutuda täpselt selliseks nagu ta ennast tavatseb ette kujutada. Öeldakse, et mõttel on liikumapanev jõud. Selle mõjujõudu nähes pole raske niisuguse hinnanguga nõustuda. Võite sõna otseses mõttes mõelda ennast olukorra sisse või sellest välja. Teie mõtted võivad teid teha haigeks ja tervendavat laadi mõtted võivad tervendada. Mõelge ühtpidi ja tõmbate ligi seda tüüpi mõtlemisega määratud tingimusi. Mõelge teistpidi ja loote täiesti teistsugused tingimused.

"Inimene on see, mida ta kogu päeva mõtleb" (Ralph Waldo Emerson)

Mõtted loovad olusid kindlamalt, kui olud mõtteid. Teisisõnu panevad positiivsed mõtted liikuma positiivseid jõude, mis toovad enesega kaasa positiivseid tulemusi. Positiivsed mõtted loovad atmosfääri, mis on positiivsete tulemuste arengule soodus. Oma tingimuste muutmist alustage teisiti mõtlemisest, mis tähendab senisest sootuks teistsugust lähenemist. See on universumi olulisemaid seadusi, mis lühidalt öeldes tähendabki seda, et kui teie mõtted on negatiivsed, saate negatiivseid tulemusi ja kui teie mõtted on positiivsed, saate positiivseid tulemusi. See seadus laieneb mõttetasandil millele iganes.  

Ükskõik kui täbar on teie olukord, suudate seda ikkagi parandada. Peamine põhjus, miks inimene ei suuda leida rahu, on temas eneses peituv viga - mõttemall. Kui mõtted on olemuselt valed, on ka tagajärjed paratamatult valed. Mõtlemises tekkinud viga saab parandada. Ärge püüdkegi edu saavutada selles, mis on juba algusest peale väär. Viga annab vigase tulemuse. Piiratud (eelarvamuslik) suhtumine positiivse mõtlemise võimalikesse viisidesse on algusest peale negativistlik, s.t välistav ehk eitav. Loov lähenemine annab piiramatuid võimalusi. 

"Inimese elu on selline, milliseks tema mõtted selle teevad" (Marcus Aurelius)

Vaimu töö seisneb visualiseerimises. Ärge kujustage raskusi, ebaõnnestumisi, negatiivset hoiakut, vaid tõuske oma vaimus kujuteldavast kõrgemale ja vaadake sellele ülalt alla, mitte alt üles. Selliselt avaneb julgustav vaatepilt. Loov areng kulgeb järgmiselt: visualiseerimine, probleemi teadvustamine ning esitamine palves ja elluviimine. 

Allpool on viis lihtsat näidet vaimse hoiaku muutmiseks negatiivsest positiivseks, et vabastada uusi loovaid mõtteid ja lülitada ümber eksimallidelt tõemallidele, mis on kooskõlas mainitud seaduspärasusega. Tehke proovi. Loovus toimib.

1. Järgmised kakskümmend neli tundi rääkige meelega lootusrikkalt kõigest - oma tööst, tervisest, tulevikust jms. Võtke vaevaks rääkida optimistlikult absoluutselt kõigest. See on raske, sest on võimalik, et pessimistlik jutt on kujunenud harjumuspäraseks.

2. Kui olete kakskümmend neli tundi lootusrikkalt rääkinud, tehke seda veel nädal ja siis lubage endale paar päeva olla "realistlik". Avastate, et see, mida nädal tagasi pidasite silmas "realistliku" all, on tegelikult pessimistlik ja see, mida nüüd kogete realistlikuna, on midagi täiesti uut: paistmas on positiivse maailmapildi tervik. Kui enamik inimesi ütleb, et nad on realistlikud, siis nad petavad ennast: nad on lihtsalt negativistlikud. 

3. Toitke oma vaimu samuti nagu keha ja et vaimu tervendada, peate talle andma toitvaid, täisväärtuslikke mõtteid. Seepärast tehke täna algust ümberlülitumisega negatiivselt mõtlemiselt positiivsele. 

4. Koostage oma sõprade nimekiri, et kindlaks teha, kes neist on kõige positiivsem mõtleja ning otsige tema seltskonda. See ei tähenda, et tuleb hüljata negatiivselt mõtlema kippuvaid sõpru, vaid lihtsalt suhelge mõnda aega rohkem nendega, kel on positiivsed seisukohad, kuni olete nende vaimu omaks võtnud, ning siis võite negatiivsete hulka tagasi minna ja kinkida neile oma uusi mõtlemismudeleid, laskmata end mõjutada negativismist. 

5. Hoiduge vaidlustest, kuid negatiivseid seisukohti pareerige positiivsete ja optimistlike arvamusavaldustega. 

Lõpetuseks ei saa öelda, et leidsin peatükist midagi niisugust, mida veel ei teadnud, aga see tuletas meelde, et sellist laadi teadmisi saab kinnistada ainult läbi praktiseerimise. Meie aga lükkame need reservi mustadeks päevadeks ega suvatsegi välja võtta enne, kui miski lõpuks sunnib. 

Kokkuvõtvalt peitub parema ja edukama elu saladus vananenud, elutute, ahistavate ja ebatervete mõtete kõrvaleheitmises ning nende asendamises uute, elujõuliste, vabastavate mõtetega. Tehke ruumi ja uskuge!

                                                          ***


Teen prooviks nimekirja (nimetagem mantraks) kümnest plaksuga meenuvast asjast, millega on mul hapud lood. Rohkem ei näe esialgu mõtet, kuna jada veniks liialt pikaks ja alustaks ikka tasahaaval. 
Esitan allpool oleva loetelu nii nagu soovin midagi oma elus muuta.

Küllap leidub siin teisigi selliseid, kes teavad hästi, mida enesega peale hakata, aga ikkagi ei tee või ei tee piisavalt. Mitte küllap, vaid kindlasti! Pigem on ikka nii, et särame jutu, mitte tegude poolest.

Hoolitseme välise kesta eest ning selle eest, et endid materiaalselt kindlustada. Varustame ajusoppe faktiteadmistega, kuid kuidas mõistame enesehoolitsuse ja -väljenduse vajalikkust vaimselt?

Kõike, mille luubi alla võtan, esineb mul ka niisugusel kujul, millega on põhjust aeg-ajalt rahul olla, kuid mis ei ole regulaarne ega tule rutiinselt, arvesse ei lähe.

Lohutav on mitte see, et teiste eludeski korralagedust esineb, vaid hoopis, et see on normaalne ja ma pole üksi.

Lohutagem end minu korralagedusega, fikseerigem enda oma ja püüdkem koos midagi muuta.

1. Pean südamega vaikset vestlust

Enne voodi hülgamist planeerin mõttes päeva. Esitan mõned küsimused eesseisva kohta ja võtan positiivse hoiaku. Visualiseerin loodetavat. 

Teadvusse on kogunenud palju positiivset, mida praktiseerin liialt vähe, st tean, millised on õiged valikud minu jaoks, kuid langetan siiski halbu otsuseid.

2. Joon hommikuti vähem kohvi

Kohv on mmh kui hea! Selleta justkui käima ei lähe ja mõistlikes kogustes pole sugugi kahjulik. Loobuda ei taha.

Esimene asi, millega hetkel päeva alustan, ei ole kahjuks mitte ringutus, vaid kohv.

Joon mitu keskmist kruusitäit. Enamasti kolm. Harva kaks. Väga harva võtan ühe. Piimaga ja meega.

Lõuna: kutsub keegi või tuleb ise jne.
Seega ...

3. ... võtan hommikuti klaasitäie naturaalse sidrunimahlaga vett

Asendan seeläbi kruusitäie kohvi vitamiinipommiga. Hangin lisaks naturaalseid vitamiine, mis teevad mulle head. Uurin välja vajaduse ja kogused.

Käepärast on vaagen puuviljadega, millelt ei puudu sidrunid ja külmikus on erinevad juurikad.

4. Söön hommikuti
Muudan harjumust tasahaaval.

Viimati läks regulaarselt midagi sisse ilmselt keskkooli lõpuklassides. Kes seda enam mäletab. Ei taha kuidagi organism nii vara midagi vastu võtta. On tunne nagu uksed oleksid veel suletud ja keegi seal taga ei oota ning vaatamata sellele, et kehal ja vaimul on piisavalt aega ärgata, on nad minu harjumuste ohvrid.

Umbes üheteist paiku tekib heleda kere tunne. Huvitav, kas minu režiimis on see siis hiline hommikusöök või varajane lõuna? Tuleb tunnistada, et hommikusööki selles traditsioonilises mõistes minu päevakavas ei eksisteeri.

5. Liigutan hommikuti

Ringutan mõnuga ja teen mõned virgutavad venitused. Ja ei ringuta alles siis, kui keha seda minu eest ise teeb! Kui teeb, siis seda ka vahele ei jäta!

Mu elutoas on väljaulatuv serv seinal, mida vaadates tekib tahtmine selle vastu oma selga suruda-muljuda. N-ö kiire vaesemehemassaaž.

Ei ole oluline kohe hoogsat aeroobikaprogrammi ette võtta, vaid sobib korduv lihtsate harjutuste komplekt, mis klapib hästi minu hommikutega. 

Jooksma või kepikõndi tegema või ujuma end kuidagi ei suuda sundida niisugusel kellaajal. Juba ainuüksi mõte tundub prrrr.

Imetlen kõiki, kes on tublid ja eriti imetlen naabrit, kes juba megavarahommikul oma koera läheb pissitama.

6. Söön rohkem toortoitu

Muudan domineerivaks oma söögilaual toortoidu. Loobun traditsioonilisest nuumamiskultuurist ja suurtest kogustest, mida organism tegelikult ei vaja. Eriti läheneval grillihooajal. Lõpetan vahenäksimise, justkui see polekski toitumine ja siis ... õgin end ühel päeval oimetuks! Nali! Tegelikult on nii, et heast ja hellitavast ei kavatse täielikult loobuda. 

Hangin rohkem usaldusväärset infot toitumise kohta, sealhulgas liha mõjust tervisele.

Märksõnaks on mõõdukus ja rahvatarkusele ning müütidele ei tugine!

7. Ei tähista igasuguseid sündmusi alkoholiga

Siin pole nagu midagi lisadagi ehk et iga pidu saab kord läbi.

8. Vestlen lastega südamest südamesse

Emban neid päeva jooksul palju rohkem. Eriti suuremat, sest pisike niikuinii veel "sületab" palju. Vabandan iga kord, kui käitun ebaõiglaselt ja tunnistan eksimust.

Ei väsi ütlemast, kui väga neid armastan, sest armastangi.

Vahel, ööunne minnes, tulevad silme ette mu laste näod ja hinge poeb suur kurbus, kui mõtlen, et saaksin nende heaks tunduvalt rohkem teha. 

Suhtlen muidu oma poistega küll ja kontakt on olemas, kuid saan aru, et võtan liialt vähe aega selleks, et vestelda südamest südamesse ning keskendunult.

9. Pean rohkem lugu mehe arvamusest

Oleme tiim ja ma ei saa eirata seda asjaolu. 

Abikaasa ütleb, et minuga ei ole üldse mõtet vaielda, sest minule peab õigus jääma niikuinii. Vastan talle, et mis ta siis üldse alustab, kui teab, et nii on, sest mis mõtet on kulutada oma närve ja minna vastuollu loodusseadustega.

Nagu aru saate, käib see kõik meil läbi huumoriprisma, aga tõde peitub selles omajagu.

Isiklikes küsimustes lähen väga raskelt kompromissile. Pigem loobun täielikult enda plaanist, kui et rakendan sellest vaid pool.

10. Pean südamega vaikset vestlust

Enne uinumist meenutan päevasündmusi. Esitan mõned küsimused asetleidnu kohta ja võtan positiivse hoiaku. Visualiseerin loodetavat. 

Hea elukvaliteet on vajalik ennekõike iseendale, kuid ka neile, kes meid armastavad ja vajavad, et jätkuvalt nende jaoks olemas oleksime. 

Otsus keskenduda positiivsele on vajalik, et mitte toita negatiivset hunti, kes meis elab, sest muidu pistab ta lõpuks nahka meid ennast. Teame, kuid sellest hoolimata kõlavad eelloetletud soovid nagu uusaastalubadused.

Esimese hooga tundub vanade käitumismustrite põhjal enesepettusena, aga! mida vanemaks inimene jääb, seda enam ilmutab püüdu enesehoolitsuse järele. Pole ma mingi erand.

Kui inimene eneses millegi jälile saab, ka läbi kaaskondsete kriitika, tunnistada julgeb, on see suur võit iseendale. Vaid nii on võimalik paranemine. Konkreetselt selle asja juures, mida mina siin praegu teen, on veelgi positiivsem moment - sõnastasin ja fikseerisin! Umbmäärasus neis küsimustes on kadunud!

Kirjutades töötab kujutlusvõime, on hea visualiseerida ning see loob soodsa pinnase soovide täitumiseks. Loomulikult ei ilmu päkapikke, kes hakkavad üllatama, kuid teadvuses on eeltöö tehtud ja õige raja leidmine soovituni hakkab toimuma vaistlikult ning märkamatult. 

Pole mu meelest sugugi kasutu mõte riputada plaan enesele silme ette "virvendama", et see süstiks entusiasmi ning lisada juba olemasolevale järjest midagi uut ja panna seejuures tähele muutumist.

Suuri muutusi kutsuvad esile reeglina vapustused. Ei ole vahet, kas negatiivsed või positiivsed. Seega on naiivne loota, et elu väga oluliselt kohe muutub. Inimene pole siiski robot, kel programmi vahetudes muutuvad käitumismustrid, aga mõnes mõttes nagu ikka on ka. Aju annab seadistada mõttetegevuse kaudu. Sisestad käskluse läbi selle, et teadvustad eesmärki ja programm käivitub. Kvaliteet muutub tasahaaval, kuid ikkagi muutub. Olgu või pisut, aga see on parem, kui üldse mitte.

Märkan enda puhul kogu aeg midagi, mille paranemisele mõni aeg tagasi veel pelgalt mõtlesin, aga nüüd see kehtib.

Mis arvate, kas kirja sai paranemissoov, mis kõige esimesena pähe kargas? Hihih, muidugi mitte! Selle kirjutan oma salajasse märkmikusse.

Siinkohal oleks hea lõpetada sõbra soovitusega, et näiteks igakuiselt tuleks leida viis end premeerida mitte juhuslikult, vaid täiesti teadlikult ja miks siis mitte just tubli olemise eest iseenese ees?

                                                          ***

"Kes küll suudaks vikerkaarel tõmmata joone sinna, kus violetne toon lõpeb ja oranž algab? Me näeme selgelt eri värve, kuid kus täpselt hakkab üks teisega segunema? Samamoodi on ka terve mõistuse ja hullumeelsusega" 

                                                                                     - HERMAN MELVILLE  

Raamatu "Psühhopaatide tarkus" autor, professor Kevin Dutton, on Kuningliku Meditsiiniseltsi ja Psühhopaatia Teadusliku Uurimise Seltsi liige lisaks veel paljudes teadusseltsides osalemisele. Töötab Oxfordi Ülikooli Magdaleni kolledži Calleva evolutsiooni ja inimteaduse uuringute keskuses psühholoogiateadlasena. Prof Dutton elab Suurbritannias Cotswoldsis.

Nimetatud teos võtab luubi alla selle, mida on pühakutel, spioonidel, sarimõrvaritel jt meile edu kohta õpetada. 

Uno Traat, kriminoloogia õppejõud, ütleb, et autor on võtnud enesele keerulise ülesande kirjeldada psühhopaate kui tavalisi inimesi nende pahede kõrval ka kiiduväärsete joonte kaudu, nagu kartmatus, vaimne vastupidavus, hetkes olemine, utilitarism jms. Just neid jooni võivad tippjuhid ära kasutada.

Ühest küljest teaduslik materjal, aga teisalt sugugi mitte tehniline, vaid väga mõnusasti kirjutatud ja huvitav lugeda. Muhedad paralleelid ja näitlikustamine. Olgu, päris kuiva, faktiteadmisi silmas pidava, tekstita ei pääse, aga mööda külgi see maha ei jookse.

Mulle väga meeldib, kuidas autor käsitleb teaduslikku infot ja muudab selle mahlakaks. Palju on ära toodud katseid, mida autor ise ja teised teadust tegevad kaasvõitlejad on läbi viinud. Ütleme nii, et loetav peaks oma vaimult sobima nii meestele kui naistele. Neile, kel on kiusatus ülemääraselt inimesi n-ö süstematiseerida loomuomaduste varal, ei soovita! Võivad saada veelgi suuremat indu (naeratan krutskilt).

Miks just selle valisin?

Läksin raamatukokku sootuks teise eesmärgiga, aga teate, räägitakse siin viimasel ajal palju Putinist ja … pealegi huvitab mind hetkel väga vaimulik temaatika.

Hiljuti tegin tähelepaneku oma lugemisvara valikute suhtes, et valdavalt olen läbi aja eelistanud teaduslikku ja dokumentaali põnevust loovale. See on kindlasti üks põhjus. Samas aga poseeris see raamat väljapanekuna nii kenasti. Uus väljaanne ja puha. Vaatas mulle otsa ja lisaks vaimulikule lektüürile hakkasid näpud selle järele hullult sügelema, sest kaanel oli väike viide sisule, kus oli muuhulgas üks väike märgiline sõna “pühakutel”.  Seega tuli valik mulle pihku juhuslikult just selle ainsa sõna kaudu. Nagu juba isegi näete, olen rahul.

Teen väljavõtte ühest teravmeelsusest:

... ”Kujutagem ette ühiskonda, mis erineb veidi sellest, kus me praegu elame: sellist möödaniku ühiskonda, kus iga nädala lõpus makstakse inimestele palka sularahas, väikeses pruunis nimelises ümbrikus. Nüüd kujutlege, et jagame selle tööjõu kaheks eri tüüpi inimeste rühmaks. Esimene tüüp on aus ja töökas ning teeb terve nädala rasket tööd. Nimetagem neid pühakuteks. Teine tüüp on autu ja laisk ning elab oma korralike kaaskodanike arvelt, kui nad reedel koju lähevad. Nad lesivad, oodates teispool tehase väravaid, ja võtavad nende raske tööga teenitud palga endale. Nimetagem neid pättideks.
Alguses tundub, justkui saaksid pätid oma eluga hästi hakkama, et kuritegevus tasub end ära. Tõesti, vähemalt lühikeses perspektiivis tasubki. Pühakud tiksuvad vaikselt ja hoiavad kogukonna elus, samal ajal kui pätid lõikavad kahekordset kasu. Nad mitte üksnes ei naudi õitsvas ühiskonnas elamise eeliseid, vaid pühakutelt varastatud palga näol saavad ka “tasu” mittemidagitegemise eest. 
Väärt töö, kui selle saad.” ...

Ja veel üks väljavõte, mis tabab täiuslikult psühhopaadi olemust:

... “Skorpion ja konn istuvad jõe kaldal ja mõlemad tahavad üle jõe saada. 
“Hei, härra konn!” hüüab skorpion läbi roostiku. “Kas te oleksite nii lahke ja viiksite mind seljas üle jõe? Mul on teisel pool tähtsaid asju ajada, kuid ma ei suuda nii tugeva vooluga jões ujuda.”
Konnale tundub asi kohe kahtlane.
“Hästi, härra skorpion,” vastab ta, “Mõistan, et teil on teisel pool jõge tähtsaid asjatoimetusi. Ent palun mõelge natuke järele. Te olete skorpion. Teie sabaotsas on terav astel. Niipea kui ma teid selga võtan, tekib teil loomulik tung mind torgata.”
Skorpion, kes oligi konnalt sellist vastust oodanud, vaidleb aga vastu:
“Lugupeetud härra konn, teie kahtlus on täiesti mõistetav. Kuid mul ei ole mingit kavatsust teid torgata. Mul on lihtsalt vaja teisele kaldale saada. Annan oma sõna, et teiega ei juhtu mitte midagi halba.”
Konn jääb skorpioni jutuga vastumeelselt nõusse. Ta lubab libekeelsel lülijalgsel endale selga ronida ja hopsti! ilma pikemata hüppabki vette. Esialgu läheb kõik hästi. Teekond sujub täpselt, nagu plaanitud. Poolel teel aga tunneb konn seljas äkki teravat valu – ja näeb silmanurgast selja taha piiludes, kuidas skorpion oma astla tema nahast välja tõmbab. Piki jäsemeid hakkab voogama surmav tuimus. 
“Sina tobu!” krooksub konn. “Ise ütlesid, et sul on vaja minna teisele kaldale asju ajama. Nüüd me sureme mõlemad!”
Skorpion kehitab õlgu. Siis keerutab ta uppuva konna seljas tiiru džiigi.
“Härra konn,” vastab ta ükskõikselt. “Ise te ju ütlesite, et ma olen skorpion. Minu loomuses on teid astlaga torgata.”
Nende sõnade järel vajuvad konn ja skorpion koos jõe tumedatesse ja mudastesse voogudesse.
Kumbagi neist ei ole enam nähtud.” ...

Meeldivaid elamusi!

                                                          ***

Nokitsesin eile tekstide toimetamise kallal ja taustaks mängivast televiisorist köitis tähelepanu sulnis armustseen. Jäin seda lummatult jälgima ja ei ole isegi üldse oluline, mis linateosega oli tegu, sest see ei huvitanudki muu tegevuse juures, vaid pani aega maha võtma ja tekitas mõtteid armatsemisest. 

Järjest hakkasid meenuma jutuajamised, kui teemaks olid kerkinud taolised kaunilt mahamängitud hetked. Kaaslastega olime jaganud muljeid nähtust, mille peale ise ja teisedki korduvalt tõdesime, et ilus küll, kuid tõelises elus asjad sedasi ei käi.

Niisiis imetlesin, kuidas kaks inimest vaatavad teineteisele otsa põlevate silmadega, armastuse kaunidusest, julgusest olla haavatav, vaat et nutma puhkemas - kõik need puudutused, kaunid sõnad, õrnus, romantiline miljöö.

Aeg on edasi liikunud ning tõika enesele teadvustamata olen saanud kogemusi, mis panid lõpuks taipama, et see on küll lavastus, mida jälgin, kuid on maha mängitud elust enesest, et sellest on saanud loomulik osa mu enda elust ja tõelises elus nii just käibki!

Varem nähtud stseenidest matkisid mõned neist teiste kunstnike loodud kauneid kaadreid, sest olid matkimist väärt ning teised on olnud suurepäraste lavastajate ja näitlejate töö põhjusel, et need inimesed teadsid, millega on tegu. 

Vapustavalt õnnelikuks tegi mind äratundmismoment, et julgen armastada!

Meenus, et muidugi olin kuulnud ka teistsuguseid arvamusi niisugusest romantikast, mis just nimelt kinnitasid, et see ongi tõeline, aga kõik jooksis kõrvust mööda, kuna minu kogemused jäid taas teadmisele alla.

Armatsemine on miski, millele vaatame sõltuvalt kogemustest erineva pilguga, aga mul on raske uskuda, et selliseid kauneid kaadreid nähes mõtleb keegi, kui vastik see on! Pigem võib mõelda, et see on muinasjutt, kuid sisimas on ikkagi tahtmine kogeda. See on miski, milleta me, kogemuse võrra rikkamad, enam elada ei taha ja kui endal pole parasjagu midagi nii kaunist, siis unistame, et see meil oleks.

Võimalik, et inimene vastas ei ole õige, aga ka mõistusehääl ja selles pesitsev õpitud hirm pimestab kõik selle, mis on südamega seotud. Häbenetakse olla õrnad, tundelised, haavatavad, mis minu meelest on ju lausa imeilus! Kui mehelik ja tark on mees, kes julgeb selline olla!

Olukordades, mis ei peegelda ootusi, on niisugune avatus muidugi võimalus saada läbi ego haiget erakordselt valusasti ning selle asemel, et armastada hoolimata valust, kapseldutakse ja unustatakse, et on olemas ka südamehääl ja et uuel kogemusel ei ole mingit pistmist minevikutraumadega.

Räägitavat oleme võimelised ära tundma mitte varem, kui vaim on kogemuseks küps. Tõelisus saab unistusest alates hetkest, kui enam ei karda haiget saada, kui ei luba mõistusel vahele segada ja kui lasta tunnetuslikult voolata kõigel sellel, mis tuleb südamest.

Mees ja naine muutuvad tervikuks ja ma ei pea silmas üksi füüsilist poolt, vaid just nimelt vaimset. Olete kogenud tunnet, et lendate kellegagi kõrgustesse ja saate justkui vaimse orgasmi? Pärast sellist kogemust on lihalik midagi niisugust, mis vaimset ületada ei suuda.

Kui sa veel ei ole tundnud end tegelasena sulnist armustseenist, kuid tead kindlasti, et armastad vastasolijat, siis ära karda ja lase voolata sellel, mis tuleb südamest!

                                                          ***

Teen mõned kohandused Tim Ruthveni Uue Testamendi tarkuseterade nopetest, mille vaimulikule sisule olen kohati andnud ilmalikuma mõistetavuse ja seda eesmärgiga tutvustada neile, kel on eelarvamused seoses usuga, et elame aegumatute teadmiste keskel ja nende kaudu iga päev. Sellest kõneleb käesolevgi XXI sajand pKr.

Vanemad on nende tõdede ja õpetuste kaudu püüdnud meis kujundada häid kombeid.

Kui juba sellise näite eelnevalt tõin, on hea tõmmata paralleeli raamatute ja perede vahele.

Sõltumata sellest, et sünnipäraselt saame endale iseloomuliku näo ja natuuri, oleme ikkagi väga sarnased neile, kellest põlvneme. Sama raamatutega - iga uus, mis sünnib, saab oma näo ja sisu, kuid sellest hoolimata sarnaneb sellele, millest pärineb. Allikas on üks, s.t igal arenenud lool on algus, mis ulatub tagasi kaugesse minevikku. 

N-ö püha materjal on meie vaimus kogu aeg olemas sünnipäraselt ka siis, kui keegi ei näita, ei õpeta ja kui ise seda teadlikult ei otsi ning kanname kaasas oma südames.

Kas tuleb tuttav ette, et kui sukelduda algallikateni, võib saada aina kinnitust millelegi, mis oli sisimas juba niigi olemas ja mida oleme kordi millestki sõltumata tundnud või kogenud?

Esimesed kaks kümmet:

• Näeme ja võtame vastu vaid seda, mida otsime.
• Mida rohkem vaimset soovime, seda rohkem saame.
• Leidmine peitub otsimises.
• Vabanemine ei toimu selle põhjal, mida räägime, vaid selle põhjal, mida teeme.
• Rahu on see, mis tuleb seest.
• Muretsemine ja sekeldamine ei aita, sest meid on kutsutud mitte maailma muutma, vaid kutsuma välja inimesi sellest maailmast.
• Tema Vaim on kaastunne ja armastus.
• Orjus on nagu kuivanud käsi, mis ei kõlba teenimiseks.
• Tõeline religioon lähtub südamest ja kui muutub süda, muutub ka suhtumine.
• Võtmest pole kasu, kuni seda ei kasutata.
• Selle asemel, et ihaldada autasusid, peaksime otsima võimalusi teenimiseks.
• Lapse süda on hindamatu. Seda tasub otsida ja mitte iial kaotada.
• Mündil on kaks poolt - ka meid vajatakse.
• Ta teab täpselt, kui kaugel oleme vaimses arengus ja kui tahaks, võiks kellegi saata oma sooviga meie juurde. Milline oleks vastus?
• Sõna ise ütleb neile, kel on kõrvad, et kuulda.
• Mis tunne on olla pime, kui pidevalt kuuled räägitavaid asju, aga ei saa neid näha? Räägitakse asjadest, mis praegu veel ületavad meie kogemust.
• Mida enam sisemine muutumine aset leiab, seda sügavamalt mõistame Tema radu ning seda vähem eksime.
• Tõelist äratundmist peab kogema.
• Suurem on see, kes on meie sees, mitte see, kes on maailmas.
• Elu ei koosne sellest, mis meil on, vaid sellest, kes oleme.

Võib öelda, et neid mõtteteri kasutatakse tänapäeval massiliselt, olgugi, et on autorite ja vahendajate poolt modifitseeritud n-ö söödavamaks neile, kelles tekib võõristus lugedes näiteks "Jumal", "Püha Vaim" vms.

Kui ilmalikku elustiili viljelevale inimesele näidata otse pühakirja teksti, võib juhtuda, et see mõjub nagu loogikaline tehe - aru saab kas kohe või üldse mitte. Kui tekstid ei kõneta, ei tahagi  süveneda. Need on siis igavad, jäävad võõraks ja jätavad täiesti külmaks. Võib tekkida tahtmine nende ridade üle nalja visata. See kõik on mulle väga tuttav, kuna olin üks neist.

Veel hiljuti on mind vallanud suur huvi, sest "tuimad" ning vanas kõnepruugis ja maailmakäsitluses kirjaread on täidetud sümbolitega, mida ei saa sõna-sõnalt lugeda. Tuleb vaadata nende taha ja aru saada, millist mõtet nende kaudu tähistatakse või mida must-valgel, pealtnäha üheselt mõistetav, tekst päriselt tähendab kogu konteksti valguses. See ei ole kunagi igav!

Vaimulikud tõlgendajad nimetavad sellist tekstide adumist nõnda, et kui read muutuvad elavaks, on saanud Püha Vaim sel hetkel üheks inimese vaimuga, avab silmad ja kõnetab läbi nende ridade. Ise kirjeldan nimesid andmata nii, et tekib selgusehetk, milles olles on kõik väga loogiline, arusaadav, lihtne ja koguni läbinähtav. Sama seisundi kohta on palju räägitud, et sõnas seda edasi anda ei ole võimalik, kui kuulajal puudub kogemus. 

Tekitab suurt aukartust, kui annan enesele aru, milline oli areng siis ja milline on areng praegu, kuid sõltumata ajaloost elavad need tarkused, mis töötavad ka reaalselt, veel tänapäevalgi ning tundub, et jäävadki elama mingisuguses teistsuguses sõnastuses, mis sobib tulevikku.

Täna küsingi siis, et kas pole mitte nii, et uskmatutena, ent eelarvamustevabadena, kui loeme neid tarkusi, kus sõna "Jumal" on asendatud näiteks sõnaga "eluseaduspärasus", sobib see kohe ja ongi tark ning kui siiski loeme sõna algses käsitluses "Jumal", muutume kuidagi ettevaatlikuks ja peame ehk koguni arulagedaks? Puhas teadmatus! Selleks, et mängida, tuleb mõned reeglid enesele selgeks teha ja kõik muutub arusaadavaks ning isegi nauditavaks. 

Naeratan teile, head lugejad, armastavalt ja sõbralikult. Kuigi te seda ei näe, on see ometi tõsi!

Teised kaks kümmet:

• Ära lase väikeseid asju mööda, sest kui neid tõsiselt võtta, saavad neist suured.
• Südame "ümberlõikamine" leiab aset vaimus, mitte kirjatähes. 
• Vaimu viljad: armastus, rõõm, rahu, kannatlikkus, sõbralikkus, headus, usk, tasadus, enesevalitsus, millest esile kerkivad armastus ja usk.
• Ükski ei süüta küünalt ega pane seda vaka alla varjule, vaid küünlajalale, et sissetulijad näeksid valgust, et võiksime näha avanenud silmadega.
• Alati on olnud patuseid ja isekaid inimesi, kes omavad teatud liiki vagadust, ent nende süda on kalgistunud vaimse tegelikkuse suhtes.
• Andestus ja lepitus on esimesed pöördumise sammud.
• Siin ei ole ühtki vahet - kõik on pattu teinud. Tänu Temale on selliseid, kes teavad, et vajavad iga päev meeleparandust.
• Avad meeled südamele - suu täitub tarkusega.
• Usul on omadus kasvada. Vaikne hääl ütleb: see on tee, käi selle peal.
• Raske on mõista Tema õpetust, kuna see ületab meie kogemusi, kuid kui sõnad avanevad, annavad need valgust, tehes arukaks kohtlasi.
• Õndsad on need, kel on nälg ja janu õigluse järele. Hoolitse oma südame eest - usu õiglusse.
• Kes külvab vaimule, see lõikab vaimust.
• Temal ei ole suhtlemisprobleeme - Ta pöörab kõik heaks.
• Ta pole inimene, et valetaks või räägiks, aga ei viiks täide.
• Kurb on näha uskvaid, kes on seotud käsuga, juhatades kaaslasi orjusse sellega, millega ise on seotud.
• Uhkus - ei kesta kaua au, kuni uhkus selle hävitab.
• See ei häiri kedagi, kui käid kirikus. Kui aga usud, elad vastavalt sellele, mida usud ja oled sellest vaimustuses, hakkad kindlasti kedagi häirima.
• Kolmainsus - kolmas isik, Püha Vaim, kelle kuulamisest teiste suu läbi ei piisa. Tema kohalolekut tuleb tunda. 
• Ta ei hooli ajast, traditsioonidest ega inimlikust planeerimisest.
• Kui meil on võime näha hädaohtu, tuleb olla tähelepanelik ja ettevaatlik selles, mida teeme, kuna võime olla vastus selle olukorra lahendamiseks.

Mul on soovitus neile, kes armastavad ilmalikke raamatuid, mis justkui peaksid andma hingerahu - proovige lugeda Piiblit!  Panete otse kümnesse vahendajaid kasutamata! Uurige eelarvamustevabalt ning püüdke aru saada mitte sõnast väliselt, vaid mõttest, mida see eneses kätkeb. On suuresti tunnetuse küsimus - saada aru vaimsest tähendusest. Kui lugeda "Jumal" ja tunda võõristust, saab leida asendussõna ning tervesse protsessi võib suhtuda kui lahendatavasse loogikaülesandesse või -mängu. Kui tekstid hakkavad kõnetama, pole pärast seda igal järgneval kaasaegsel teosel nagu midagi uut lisadagi, kuna vahendavad samu algseid teadmisi ning pange seejuures tähele, kuidas neist on saanud läbi muganduste bestsellerid!

Naeratan siinkohal sõbralikult ja lisan, et võtke mu nõuannet läbi huumoriprisma, sest lugeda ikka tasub. Sisimas esitatud küsimustele tulevad vastused ootamatult sealt, kust ei oska oodatagi ja see, mis jääb arusaamatuks ning elutuks läbi ühe viisi, võib olla ühtäkki väga selge läbi teise suu või sule.

Siinne eesmärk ei ole õpetada, vaid püüd hajutada eelarvamusi, panna mõtlema ning äratada huvi.

Peamiselt hämmastab nende tarkuste pikk ajalugu aegade kaudu, kus tänapäeva inimese silme läbi pidanuksime olema justkui alaarenenud, aga ometi mõtlesid ja said paljud inimesed asjadest aru siis ja saavad praegu ... 

Kui suudan üksikuski tekitada samasugust äratundmist nagu olen kogenud, rõõmustan väga.

Võtan oma kolm lugu kokku märkuse kaudu, et ma ise ei ole end kuhugi religiooni määratlenud ega pea seda ka oluliseks, aga usun küll. Usun, et kõik tuleb samast allikast ja ennekõike usun sellesse, mis tuleb südamest. Minu jaoks on usk armastus - see kas on või ei ole, aga ta ei ole mitte kunagi vale.

Kolmandad kaks kümmet:

• Usk on nagu sõprus. Sõber olla tähendab erilist suhet. Sõpradel on üksteisega kontakt ja nad tunnevad sellest rõõmu.
• Ütle igale päevale tere tulemast, sest see annab uue võimaluse lasta olukordadel teenida sind sinu heaks.
• Kus on sinu aare, seal on ka sinu süda.
• Südamest voolavad sõnad on veenvad.
• Õpid oma kogemustest, kuidas Tema teed sind rahuldavad.
• Kui istutame taimi, aga ei hooli kastmisest ega kõplamisest, ei ole head saaki oodata. Mitte keegi teine ei tule kitkuma umbrohtu meie vaimselt põllult.
• Muutume kuidagi pimedaks küsimustes, mis puudutavad meie elu.
• Kritiseerime kedagi milleski, milles ise oleme head, jätmata tähelepanuta, et see teine on hea milleski, milles me ise ei ole sugugi.
• Järgime paljusid põhimõtteid vaid seniks, kuniks miski meid ärritab.
• Süda äratab sinus sisemise kõhkluse nii, et tunned ära selle, millal on sul kiusatus teiste üle kohut mõista või negatiivset rääkida.
• Ole siiras õigel ajal, õiges kohas ja õigel alusel.
• Sõna ei pea mõistma kui reeglit, vaid mõista tuleb selle vaimset tähendust.
• Mitte südamest tulevat tarkust nimetatakse mõistusetarkuseks. See võib viia upsakuseni, aga see on omakorda vaid üks elukiusatusi.
• Ta lõi naise mehe küljeluust. Meie õrnus ja kannatlikkus peaks olema eeskujuks, kuidas peaksime kohtlema oma naist.
• Püha Vaimu ilmutused: tarkuse sõna, tunnetuse sõna, tervendamise and, imeteod, prohvetiand, vaimude äratundmine, keeltega rääkimine ja keelte tõlgendamine.
• Armastus on kõige suurem kõigist imedest. Kõik muud vaimuannid on tühised, kui sinus ei ole armastust.
• Kõik saavutatakse armastuses ja armastusega.
• On kurb, kui armastusega vastamise asemel lööb meis välja ebaküpsus.
• Paigad, kus valitseb Saatan, näib kõik ebareaalsena. Suhted inimeste vahel on ebaehtsad ja vestlused tühised.
• Kirjatäht seletab, kuid vaim teeb selle elavaks.

                                                           ***

Täna kirjutan seletamatust sunnist, mis paneb ette võtma julgust nõudvaid tegusid, sest need ei ole päris tavalised. Vahel tegutsen kohe, spontaanselt, ja ei ole seni pidanud kordagi kahetsema. Sel korral võtan hoogu pikalt.

Olukord vältab kokku juba oma aasta küll, arvan, kui vaatan koduaknast välja ja just sel hetkel satub vaatepilti vana mees. Mitu korda ühe päeva jooksul tegeleb rahvavoolu keskel füüsilise aktiivsusega. Kõnnib. Oletan, et tahab tunda kasvõi sellistki seltsi ning elu enese ümber. Tal pole kunagi ainsatki kaaslast.

Tegelikult ei tea ma ju, kui vana ta on. Ütlen pelgalt välise kaudu, et võib olla sinna üheksakümne tiiru, kuid nähes meest nii aktiivsena, ei ole välistatud, et on veelgi vanem, sest füüsiliselt aktiivsed inimesed näevad tavalisel juhul nooremad välja.

Temast on saanud minu salajane sõber. Olen fänniks täiesti võõrale inimesele, kelle taustast ei ole mul õrna aimugi.

Pärast "kohtumist" on ta hakanud silma jääma mujalgi minu elurajoonis. Näiteks olen toidupoes sisseoste tegemas ja märkan, et puhkab jalga ostukeskuse pingil või siis jalutan lapsega ja palun väga - tema puhkab jalga kõnniteeäärsel pingil. Alati valdab mind austustunne.

Nüüd siis see sund tahab, et istuksin kõrvale ja küsiksin, kuidas tal läheb. Tahan igasuguseid asju teada, aga peamiselt on tunne, et tal on mulle öelda midagi olulist ja tarka! Ega see kõrvale istumine ja väike vestlus iseenesest mingi julgustükk ju ole. Ka mitte see, kui akna tagant mööda vudib ning tekib tahtmine see avada ja hõigata, et läbi astuks mu poolt, sest lõuna sai just valmis. Hoopis see, et äkki saan teada midagi, mis sunnib mugavustsoonist välja ronima!

Miks just tema? Näen enda ümber igapäevaselt teisigi elatanud inimesi ja üldse igasuguseid inimesi. Miks tekitab suurt ärevust tunne, et võin ta peagi kaotada ja teada jääb saamata midagi, milleks ta mu teele on saadetud?

Kogu loo taustal kerkib veel üks küsimus, et miks ometi nii loomulikud asjad nõuavad vahel julgust? Vastus on mul tegelikult olemas. Tuli südamest kohe, kui olin esitanud. Sellest hoolimata jätan igaühe mõtisklema omal viisil, kuna vaatepilt, mis meile avaneb käidud rajal, on erinev sõltuvalt asukohast. 

                                                            ***


Naistepäev. Seadsin sammud sisemise sunni ajel kirikusse. Olemine oli kerge. Kõik minu mõtted olid lihtsad ning sundimatud nagu kogu järgnevalt hargnev lugu - lihtlausetena. 

Lõunatund. Sissepääsul jäi silma kiri palvega, et mobiiltelefonid välja lülitataks. Olin seda juba tegelikult eelnevalt teinud ka. Mõned lihtsad asjad on elementaarsemad kui teised.

Sisenesin ja leidsin eest naisterahva, kes pidas mobiilitsi vestlust üsna valjusti. Möödusin vaikides, ebalevalt teretamata, tahtmata segada. Arvasin, et ehk on ta külastaja nagu ma isegi. Hingelisi rohkem polnud. Vist.

Valisin koha kolmandas reas ja üritasin pisut mõtetes olla iseendaga. Umbes kümmekond minutit ei suutnud keskenduda, kuna olin sunnitud pahatahtmatult se's kõlakojas ära kuulama naisterahva argijutud. Ta kurtis neid meesterahvale, keda ka kusjuures kuulsin. Tundsin ärritust. Olin juba end ümber pööramas, et naisterahvale teada anda, et ta ju häirib ometi, kui südamehääl mind rahustas: "Anna talle andeks." See oli nii elav, et rahunesin. Koguni naeratasin eneseteadlikkuse rõõmust, mis minusse voolas.

Olin juba aru saanud, et kõneleja töötab infolauas või on siis administraator. Jope oli tal seljas mitte seepärast, et oleks tänavalt äsja astunud, vaid sees oli nii külm. Nüüd tundsin, kuidas mu käed on jahedalt kanged. Surusin need taskutesse. "Kuidas ta küll päevast päeva seal sedasi vastu peab?": mõtlesin.

Minusse tekkis vastupandamatu soov kirikule annetada. Küll õige sümboolselt, kuid sellest hoolimata läbis mu pead riukalik mõte: "Raudselt kasutavad inimeste annetusi moel, mis mulle ei meeldiks," mille peale vaikne sisemine hääl mind julgustas: "Ära sina selle pärast küll muretse! Lihtsalt anna, kui seda südamest soovid." Mul hakkas piinlik iseenda pärast. Kahanesin olematuks.

Käimas oli viieteistkümnes minut. Naisterahvas jätkuvalt vestles, kuid mu kõrvust läks tema jutu sisu nüüd märkamatult mööda.

Libistasin silmadega üle võimsa ehitise sisearhitektuuri ja mõtisklesin - kui palju positiivset energiat! Ka patukahetsusi, mis kulminatsioonis on positiivne. On manipuleerimistki - teadlikult ning teadmatusest. Kõik inimlik saab siin kokku ja sel tohuvapohul on ühisosa.

Kas Jumala eesmärk on, et järgitaks punktuaalselt norme, reegleid, nende järgimise pärast või saadaks tõeline elav südamekogemus? Südamekogemus ja osadus, mis saadab inimest kõikjal, määrates elukvaliteeti. Ma ei kahtlegi, et asi on südames. Ei kahtlegi, et sellises küsimuses intellektuaalsetest teadmistest ei piisa, kui puudub kogemus usudimensioonist.

Enne, kui otsustasin lahkuda, küsisin sisimas: "Kes või mis Jumal siis õigupoolest on?" Vaikne, kuid elav, südamehääl vastas: "Kõige kõrgem ja samas kõige sügavam võimalik tarkus."

                                                            ***

Olen mõtisklenud sellise lause üle, mida aeg-ajalt on kuulda: "Tahtsin parimat, kuid välja kukkus nagu alati." Tuttav? Argisaginas läheb öeldav kaotsi - ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Mõjub nagu oleks keegi enesele sõbralikult tuhka pähe raputanud. Mina isiklikult reageerin stiilis: "Nojah. Nii, siis nii." See on siis, kui juba tunnen ja mõistan kaaslast.

Kogeme, et inimesi on kõikvõimalikke. Üldjuhul on äratuntav, milline on nende olemus, vaimne pagas ning millised omakorda mainitust tulenevad seisundid. Vaistlikult leiame üles ja hoiame enda ligi sellised, kelle seltskonnas tunneme end mugavalt. Ei, need ei pea olema sugugi samasuguste põhimõtetega inimesed. Piisab, kui on soov vastastikku mõista. Muidugi peab nende inimeste seltskond olema ka huvitav. Mulle meeldib ülekantud tähenduses öelda koguni nii, et mõni inimene oskab mind mängida, teine seevastu üldse mitte. Olete kuulnud, mida teeb pasun, kui seda puhuda ei osata? No olgu, muidugi ei ole see inimsuhetes vaid ühepoolne. Kosutav on seega leida üles need, kes toovad meis välja meie parimad omadused ehk siis need, kes ei keskendu mitte eksimustele tuimalt, vaid püüavad aru saada, mis neid eksimusi põhjustavad. Teine omalt poolt peab olema suuteline põhjendama.

Oma varasemates lugudes olen juba tegelikult selle ka välja öelnud, et minu arvates ei ole inimestel vigu. Nad on, kes nad on ja see neist nemad teebki. Jah, teeme vigu, aga meil pole neid. On asjaolud ja mentaalne taust. Põhjuseid selleks on palju, miks aeg-ajalt "ära keerame", kuid siit maalt kogu sissejuhatav mõte mu peas arenema hakkabki ja on soov peatuda kommunikatsiooniprobleemil.

Väljendumiseks on võimalusi tohutult. Võimalusi väljendatavast aru saada veelgi enam. Olulised on kehakeel ja sõna, aga kõige olulisem on mõte, mida inimene väljendab. Just mõte on see, mida sümboliseerida läbi sõnade, anda temale näiteks vaimusilmas materiaalne keha, et oleksime suutelised paremini mõistma, mida omavahel jagame.

Kui vääriti mõistetakse, teeb see haiget. Kommunikatsiooniprobleem! Kui mõistetakse nii nagu oleme soovinud, teate ju küll, milline on reaktsioon? Just!

Vahel puutume kokku sellistega, kes mõistavad meid sihilikult vääriti, aga see on neile juba mingil põhjusel vajalik või kasulik. Et aru saada, läheb vaja kogemusi ja läbinägemisvõimet. Mina peatun oma loos siiski sellistel, kes meile sümpatiseerivad.

Enne kokkupuuteid kurbade sündmustega minu elus, mille talumisprotsess tõi kaasa ohtralt tundmusi, ei saanud ma ikka päris täpselt aru küll, kui suur vahe on tunnetel ja emotsioonidel. Need on kaks täiesti erinevat vaimset väljundit. Tunne on kindel ja stabiilne. Annan sellele nimeks Maa. Emotsioon seevastu on puhanguline, kordumakippuv. Annan sellele probleemsetes situatsioonides nimeks Orkaan. Kui vallandub Orkaan, toimub laastamistöö. Kui see taandub ja kõik kohad on täis risu ning pilpaid, tunneme, kuidas pind jalge alt ei ole tegelikult mitte kuhugi kadunud. Maa on seal, kus ta oli ennegi. Kui valus on see mõistmishetk! Vajame andestust ise ja see on üks põhjuseid, miks andestada ja miks näha vaeva teise inimese mõistmisega. 

On selliseid, keda on väga lihtne mõista. Ütleme neile: "On tunne nagu teaksin sind juba kogu oma elu." Teistega, samuti sümpaatsetega, ei pruugi nii libedalt minna, aga see on täiesti võimalik. Peab olema vaid tahtmist, kokkulepe, püüdluseks ning on vaja aru saada, millest tekivad vääritimõistmised. Sisuliselt on see nagu uue võõrkeele omandamine, milleta kommunikatsiooni sõnas ei toimu. Saavutus valmistab palju rõõmu.

Mis ma oskan siis kõige selle peale teile, head kaaslased, soovitada? Omandagem hingekeeli!

                                                           ***



Ajast, mil hakkasin teadlikult kuulda võtma südamehäält, sain teada, mida tähendab arusaamatu loosung: "Armasta iseennast!" Mõistan ometi emakeelt, saan aru sõna tähendusest, kuid kogemused jäid äratundmisele alla.

Elus oli palju sellist, mille keskel olles tunnistas mõistus olukorra vajadust, kuid süda sees valutas ja ütles, et see pole õige. Kummaline ja piinav ühtaegu.

Sisevaatlusega olen tegelenud lapseeast saati, kuid see ei tähenda, et olen vilunud. Olen pelgalt mõningates seaduspärasustes isiklikult veendunud aastate jooksul, näinud, kui kindlalt need toimivad ja usaldan nüüd end neis tähelepanekutes.

Teadmisi, seest poolt, olen saanud rohkem, kui suutnud neid praktiseerida, kuid sellest hoolimata julgen loosungi sõnastada nii: "Usalda iseennast ja jää selleks, kes oled," sest inimene sünnibki ennast armastama. 

Et jõuda usuni iseendasse, on vajalik aeg mõtisklusteks-tunnetusteks iseendaga ja soov hakata küsimusi esitama iseendale, usaldada iseennast isiklikes küsimustes, mitte kõiki teisi, kes paremini teavad, mis on sulle hea.

See oli veel hiljuti, mil avastasin, kuidas on võimalik pea ja süda juhtida enese hüvanguks tegutsema nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Armastan põhjendada nii, et kõik, mis aitab toime tulla ühiskonnas ning vastata ühiskondlikele ootustele, need vastused tulevad peast. Kõik see, mis sobib ainult ja ainult mulle ning on vajalik enese meelerahuks, need vastused tulevad südamest.

Jah, see on raske, sest ümbritsev mõjutab ja manipuleerib pidevalt. Kohati väga agressiivselt ja küüniliselt. Seda, et sul pole õigus ja sinu tehtud valikud on valed, kuuled vist üsna tihti? Seepärast tulekski leida aeg iseendale eraldatuses, katta kõrvad müra eest ja kuulata ainult seda, mis tuleb südamest. Seda, et inimene eksisteerib ja et temas eksisteerib iseenda maailm, on reaalsus, mida ei ole võimalik olematuks mõelda.

Usaldada iseennast ja kuulata oma sisemisi vajadusi ning ka vastavalt toimida, on tõesti üks selliseid asju, mis nõuab julgust.

Mis juhtub, kui võtad ette midagi iseenda heaks? Juhtub see, et päike tõuseb, inimesed sagivad, linnud säutsuvad, päike loojub, kuu paistab ja otsast peale. Muutub see, et "valed" inimesed kaovad ja asenduvad õigetega.

Minu teekond jätkub. Ei tea, kus maal olen, aga võin öelda, et elu on põnev ja nauditav.

                                                          ***


Kui tegin algust kirjutamisega, hakkas laekuma tagasiside, mille läbi mõistsin üht asja - tuleb lõpetada muretsemine selle üle, kuidas seda kõike lõpuni nähakse.

Varasemalt ei olnud põhjust selle üle üldse vaagida, kuid nüüd adun läbi iseenese kogemuse, et kokkuvõtete põhjal ei ole võimalik teha põhjapanevaid järeldusi mitte millestki ega mitte kellestki, sest lugudel ei ole algust ega lõppu ... On vaid sõnastatud momendid, mis on inspireeritud äratundmismomentidest ning mõjutatud meeleseisunditest. 

Niisiis jah, me ei näegi inimeste lugude algust ega lõppu, kuid ometi on need olemas. Mitte siin! Mitte must-valgel. Need on minevikus ja tulevikus.

Kirjatükkide algus sünnib hetke äratundmisest. Lõpp seevastu saabub koos inimese surmaga.

Iga järgnev päev on üllatav läbi uute kogemuste, kui olla otsija. Selline teadmine teeb pidevad korrektuurid tajutavast. See on ka põhjus, miks tunnen tihti vajadust oma tekste tagantjärgi kohendada.

Seega inimene ei ole mitte lihtsalt vastuoluline, vaid on pidevas kulgemises ning arengus. Kui palju olen kogenud olukordi, kus teadmisi omandades arvan, et saan kõigest aru, kuid tõeline teadmine jõuab pärale kunagi hiljem - siis, kui olen vaimselt küps seda vastu võtma.

Kellele siis kirjutatakse? Igaühele! Pärale jõuab vaid neile, kes "võnguvad" samal lainepikkusel ja omavad samasuguseid kogemusi, on samas asukohas või seal varem viibinud, s.t neile, kel avaneb samasugune vaatepilt.

                                                         ***


Kuidas sünnivad liidrid? Tagasihoidlik tähelepanek kõrvaltvaatajana. 
Liidreid võib panna paika, kuid kui need valikud on vormistatud kunstlikult ja mitte väljateenitult, siis positsioon toimib moel, kus inimesed ei soovigi järgida, kuid on selleks sunnitud (mitte lõputult).
Tunneksite uhkust, olles liider, teades samal ajal, et tegelikult te seda ei ole? Sellest hullem saab olla vaid üks - te pole liider ja ise arvate siiralt, et olete.
Liider sünnib loomulikul moel, võttes vabatahtlikult vastutusi situatsioonides, kus teised pilgu maha viskavad. Esialgu vastutuse võtnuid siunatakse, loobitakse kaikaid kodaratesse ning nende tehtud otsuste peale vehitakse tagantjärgi rusikatega, kuid mida aeg edasi, seda enam hakatakse paluma, et just nemad võtaksid vastutuse, mida ise kanda ei soovi ega jaksa.
Liider ei ole see, kes käsib, poob ja laseb, vaid on see, kes vastutab.


                                                         ***


Tähelepanek on niisugune, et ebapopulaarseimaks osutuvad teemad, mis ei ülista ületarbimist. Ignoreerimise asemel võiks rääkida emotsionaalsest nälgimisest. Vanaema rääkis mul nõnda, et: "nälg võtab silmanägemise ..."

Näljaga tehtud otsused:
* Toidupood - kärutäis tarbetut pahna;
* Sõbrad - listitäis tarbetut pahna;
* Väljanägemine - ihutäis tarbetut pahna;
* Rõivapood - garderoobitäis tarbetut pahna;
* Töö - CV-täis tarbetut pahna;
* Armastus - meeskonna-/naiskonnatäis tarbetut pahna;
* Suhtlemine - lõuatäis tarbetut pahna;
jne

Üks tarve sel pahnal siiski on - pagasitäis kogemusi!
Esialgu, et teistele meeldida, maskeerime hoolikalt, uputades endid pahna alla, mis peaks justkui teiste ootustele vastama ja paneme neid meis armastama mitte meid ennast, vaid tarbetut pahna - ise ju selle alt välja ei paista.
Lõpuks saab nälg kustutatud. Emotsionaalselt.
Et oleks lihtsam kaasas kanda, tuleks vabaneda tarbetust ning jätta alles kõige olulisem - sina ise!


                                                           *** 


Kirjutised teiste kirjutajate koostatud kirjutiste põhjal selle kohta, mida väidetavalt keegi olla rääkinud, teinud (intervjuud, kõikvõimalikud artiklid, kuulujutud, teiste poolt edasiantav), on teema, mida soovin kunagi põhjalikumalt lahata. Teatavas võtmes on see üks inimeste vägistamise liike.
Kui tahate (kui ikka tahate?) kellestki võimalikult adekvaatset pilti saada, siis ärgem olgem tuimalt solidaarsed sümpaatia poolest kellelegi teisele. See pole lojaalsus, vaid on juhmus, soovimatus mõelda ja vastutada. Lojaalne on võimalik olla ise mõeldes. Kui see ei sobi, pole te mitte partner, vaid pelgalt vahend.
Jah, vahel oleme vahend vabatahtlikult, sest armastame ja imetleme, kuid tasub meeles pidada, et need kaks on võõrkehad nähtuse "vägistamine" kõrval.
Ei maksa lugeda mingisugusesse konteksti väänatut (no kui see just ilukirjandus pole) ja kuulata kahtluseraasutagi autoriteete. Kuulakem otse suust, millest kõneldakse ja otsustagem siis. Mis teisele halb, võib olla endale väga hea. Kui lähete kaasa manipulatsioonidega, olete potentsiaalsed vaimsed vägistajad.


                                                           ***


Sündida arukaks teeb sama juhuslik välja, kui sündida mustanahaliseks või valgeks või punaseks või kollaseks. Inimene ei saa seda au enesele võtta.
Rumalad ei ole kuidagi süüdi selles, et nad on rumalad. Näiteks mina! Sündida selliseks on sama juhuslik, kui sündida eestlaseks, venelaseks, lätlaseks või olla mustlane.



                                                           ***


Olete kuulnud, kui üleolevas võtmes kasutatakse väljendit "lapsesuu" täiskasvanu aadressil? Olete näinud, kuidas ollakse lummatud strateegidest? No võite kindlad olla, et esimese kõrval jääte ellu. Samal ajal strateeg, olles teid piisavalt uinutanud, ühel hetkel pistab lihtsalt nahka! Aaampsti!
Pikemas plaanis, kuni õpite hindama lapsesuud, pistab strateeg nahka iseennast. Aaampsti ja kogu lugu! 


                                        ***

    
Kas lüngad on eluseadusesse sisse kirjutatud juba kõige kõrgemal tasandil?

SINA: "Elu on mäng"
MINA: "Elu on elu, sest kui elu oleks mäng, olekski tema nimi mäng"
SINA: "Elu ON mäng!"
MINA: "Kuidas siis jääb?"
ELU: "Jääb nii nagu on tegelikult".

("Sina" all ei mõelnud sind )

Küsin siis, et miks oled hoidnud end tagasi? Kuna põhjus oli ärritav? Just-just! Mõnusad ja süütud asjad ei pane mõtlema, et hoiaks end igaks juhuks tagasi, kui on antud vastutusvõime. Ahjah, koht, kus vastab mina, et: "elu on elu, sest kui elu oleks mäng, olekski tema nimi mäng", näitab, mis on lihtne.
Olen mõelnud küll, et peaksin ikkagi iga mõttekillu rubriigis lahti kirjutama, millest olen saanud ainest, aga ei. Miks? Sest naudin sissejuhatusi, kuid mitte seletavat osa. See on väsitav, mis omakorda seletab mu paljusid lõpetamata jäänud asju.
On huvitav, kuivõrd uskumatult suur on võimalus tõlgendusteks ja kui erinevalt mõistetakse üht ainsat sõna. Paratamatu ning sõltuv asukohast, mille igaüks ise omale on valinud.
Ah s...a kah, võin ju tegelikult välja ütelda, mis asi on elu minu arvates. Elu on see, milleks ta endale mõtlen. Kuna pean end siiski pigem õnnelikuks inimeseks, siis ei ole saanud midagi eriti valesti minna.
Niisiis jah, mäng ta ju mõnes mõttes on. Mõttemäng. Perfomance, kui soovid. Mõne jaoks koguni vahend viia ellu "halvad" kavatsused. Mis need on? Üks võimalik variant on sundida teisi mõtlema nagu "sina". Tead, see pole võimalik, kui inimene juba mõtlebki teisiti. Ise kogeb-avastab-veendub.
Ma ei soovi, et mõeldaks nagu mina. Soov on leida neid, kes mõtlevadki juba nii, minust sõltumata. Ülejäänud inimeste jaoks on keel, millest kõik enam-vähem ühtviisi aru peaksid saama või siis võimalus leida võti, millega konkreetne inimene lukust lahti keerata.
Praeguse aja märgid on vaimsus ja individualism. Päris hull, mis? Võib arvata, et sellele jalgu jäänud ühiskondlik kord ja mõtteviis on peagi muutumas, sest vanaviisi enam ei toimi.

Igaüks on iseenda lähtepunkt.


                                         ***


Oli aegu, mil ei pidanud võimalikuks suurt ja sügavat sõprust. Ei uskunud sellesse. Koguni mu kirjatükid sisaldasid ridu stiilis:
Ei anu ma sõprust, mis nähtus nii harv.
On otsitud usaldus südamel mõrv.

Meie, kallid sõbrad, ei taha uskuda väga paljut sellist, mida ise ei ole kogenud ja arvame, et meile näideldakse. Muidugi on neid, kes näitlevad. Iga päev oleme tunnistajaiks sellele, kuidas meie kõrval (sees) sünnivad näitemängud - juba teavad, mida tahavad saada. Küllap ka saavad, kui päriselt tahavad. Ühel ilusal päeval avastavad, et enam ei näitlegi.


                                         ***

Olete kogenud olukorda, kus väärikus ei maksa midagi? 
Tuleb tapjakontsadel püss, vähemalt 180 cm pikk (ma u 164), viskab oma võimsad blondid kiharad ülbelt üle õla, vaatab sealt kõrgete jalgade pealt nii kurjalt alla oma megailusa näoga ja lajatab hellitatud bravuuritarile omaselt, üleolevalt ja rõvedalt nii, et oled täiesti halvatud. Kuigi vaguruses (moraalinormistiku järgi) peaksid paisuma suuremaks, kahaned reaalsuses nagu merevaht täiesti olematuks ning ajaks, kuni sina ikka alles seedid, kuidas selline asi üldse võimalik sai olla, on ammu juba alanud uus päev. 
Seda nimetatakse looduslikuks valikuks. 



                                                              ***


Olen lihtne. Minuga suhelda on lihtne - ära vigurda! 

Ka palved, teha mulle teeneid, on lihtsad. Need ei kõla stiilis: "Sebi mulle mõni soe koht," vaid näiteks nii: "Ära reeda mind!" Mitte, et kardan, vaid tahan sinuga elu lõpuni suhelda. 

Ära võta meilt seda võimalust. Miski pole võimatu, aga olen selle peatüki mitu korda läbi võtnud, nii- ja naasuguses rollis, ega taha rohkem tegeleda. Oli keeruline, kuid huvitav ja tahtsin lõpuni aru saada.

Sina, sina ja sina - arvate, et ma ei tea? Kui naeratan, ei tähenda, et ei tea. Kui naeratan, ei tähenda, et mängin. Asi on lihtsam - mõistan! Ei karda irvitavaid inimesi. Nad on sootuks haledad, kui teevad seda endale.  

Võib kõlada arusaamatult, kuid täna võin osasid tundeid ning emotsioone käega katsuda ja kui tahan, võtan neil natist kinni ja tõstan ukse taha. 

Siin südames ei ole enam kohta sellistel asjadel, sest on niigi traumasid, mida tuleb veel väga osavalt veenda, et nad mu hinge rahule jätaksid. Ei taha, et need kõnetaksid uusi inimesi, kellele tahan anda võimaluse mind õpetada. 

                                                           *** 

Täna ma ei nuta pisaratega, kui olen kurb. Kui hing on haige, karjun, kuid hääletult. Kunagi nutsin-karjusin valjult. Praegu, mida valusam, seda tõenäolisem, et pisarad ei voola. Valu on mu õpetaja ja sõber, keda soovin näha üha harvem. Õnneks juhtub vähem ja vähem ja ... väga loodan, et õpin elama kõigest aru saades.

Põhiline on, et olen hakanud end kõrvalt nägema ja märkan, et mida ilusamaid tundeliigutusi kogen, seda rohkem valgub pisaraid. Kuna vahetus suhtluses suudan nõnda intiimselt väljenduda vaid üksikutele, aga tunnen ja mõtlen ometi, siis tahangi siin öelda, et pisarad mu silmis on tegelikult kaunid sõnad. Kui märkate, teadke, et seal taga on nii ilusad tunded, et keegi pole neid veel sõnastanud ja seepärast olen hästi vagusi. Õnneks ei olegi sõnastamine vajalik, sest mõned asjad muutuvad pisemaks, kui need raamidesse pannakse.

                                                            *** 


Hakkasin palvet esitama ja see tundus lõputu ettevõtmine.  

Isekas stiilinäide: "Palun kaitse mind ja minu perekonda  - ma ise, mu abikaasa ja me kaks last, minu papsi (mamps on juba rahu leidnud), minu õde ja vend, abikaasa vanemad ning meie sugulased - kõige kurja eest; kaitse mu sõpru ja nende perekondi kõige kurja eest; kaitse .... (piip) ... ja tema perekonda kõige kurja eest," etc ...

Ahel on ju lõputu ja enda meelerahuks on tarvis, et iga järgnevgi oleks rahul ja õnnelik. Need, kes arvavad samuti, et kõik on omavahel vahetus seoses, mõtlevad sedagi, et nii primitiivse palve esitamiseks piisaks täiesti sellest: "Palun kaitse mind kõige kurja eest."

"Ükski lumehelves ei tunne ennast laviinis süüdi." (Voltaire)


                                                              ***


Ei usu sellesse, et üks inimene pole suuteline midagi muutma.

Ei usu sellessegi, et kellekski saada, tuleb "tõemonopoliseeritud" käte vahelt läbi minna, saamata aktsepti valikutele, milliste käte vahelt ise soovid läbi minna ja ikkagi sama tulemuseni jõuda.

Kes on see, kes kardab teise valikut ise otsustada? Kes on see, kes kardab teisiti tegemist? Kes on see, kes kardab teise isikupära, muutusi ja liikumist? Kes on see, kes teeb teisele IQ-testi olukorras, kus pole seda palunud? On see pime? Või koguni see, kes saladust valdab ja kiivalt endale soovib hoida? Oh seda ahnet küll!

Kellegi teise suust:

"Pole tähtis, kuidas nina nokid. Tähtis on, kuhu kolli topid" ehk siis siin kontekstis seisneb elu mõte ellujäämises ja selle eesmärk õnnelik olemises. Kas mitte selle ümber kogu tants ei käi?